Kollektsioneerida võib igasuguseid asju: marke, märke, tikutoosi etikette ja jumal teab, mida veel. Möödunud nädalal kuuekümneaastaseks saanud siimustilane Heino-Lembit Sepp kogub näiteks suusamaratone ja olümpialinnu.

Sõna “kogub” tuleb siinkohal tarvitada mõistagi ülekantud tähenduses: ei maratone ega ka olümpialinnu pole ju võimalik kotti pista, koju tuua ja albumisse või riiulile panna. Küll aga on võimalik maratonidistantse suuskadel läbi sõita ja olümpialinnu külastada. Just seda Heino Sepp innukalt teebki. Üks Worldloppeti master’i tiitel on tal juba käes ja teinegi vaid kolme maratoni kaugusel. Olümpialinnadest on üle vaadatud umbes pooled.

Maarja-Magdaleena lähedalt Särjelt pärit ja Kaiaveres kasvanud Heino Sepp on Paide maakutsekoolis ja Tihemetsa tehnikumis õppimisest möödunud aja jooksul pidanud igasuguseid ameteid: olnud ekskavaatorijuht, keevitaja, katlakütja, mehhaanik, ehitaja. Viimased viisteist aastat on ta ehitanud piiri taga — Venemaal, Soomes ja Rootsis, praegu Norras. Sporti on ta eluaeg teinud, aga nagu ta ise ütleb, külamehe tasemel. Kõige kobedamad saavutused on tal ette näidata tõstmises, aga tegelnud on ta ka kergejõustiku, rattasõidu ja mitme muu alaga.

Elu esimesele suusamaratonile sattus Heino Sepp seitse aastat tagasi vastu enda tahtmist. Ühel heal päeval helistas Heino abikaasale Üllele nimelt Kuremaa suusaentusiast Vello Pütsep ja kurtis, et registreeris end Itaalias toimuvale Marcia Longa maratonile ja maksis osalustasugi ära, aga ei saa paraku ikkagi minna. Ning päris, kas Heino poleks nõus tema asemel minema. Ülle lubaski tagaselja, et Heino läheb. Tema enda arvamust polnud võimalik küsida, sest Moskvast, kus ta tol hetkel töötas, polnud teda võimalik telefonitsi kätte saada.

“Heino oli enne Itaaliasse sõitu parajalt vihane, et ma ta sellisesse afääri mässisin,” meenutas Ülle Sepp. “Ning õnnetuseks haigestus ta seal veel nii tõsiselt, et viidi pärast kojujõudmist Tartusse haiglasse. Aga kui ma teda sinna vaatama läksin, teatas ta, ise palavikust hõõgudes, et tuleval aastal läheb USAsse ja Kanadasse maratoni sõitma. Siis mõistsin, et mulle on andeks antud.”

Tervis ei läinud Heino Sepal tookord käest ära mitte maratoni sõitmise enda pärast, vaid seetõttu, et ta maratonirajalt vahepeal lahkus ja köisraudteelt mägesid pildistamas käis. Suusasõidust märg nahk ja üleval puhunud kõva tuul andsidki kokku enam kui neljakümnekraadise palaviku.

“Ajasin nii segast juttu, et kiirabiarst, kes koju tuli, oleks mu haiguse deliiriumiks kvalifitseerinud, kui poleks teadnud, et ma üldse viinamees pole,” ütles Heino Sepp.

Pisik jäi sisse

iii

B-gripist raviti ta tookord terveks, maratonipisikust mitte. Ja järgmisel aastal läks ta koos Eesti Worldloppeti Klubi seltskonnaga tõepoolest USAsse ja Kanadasse. Sellest sõidust on tal kustumatud mälestused. Ottawa lähedal Hullis peetud maratoni toimumispäeva hommikul oli 32 kraadi külma, nii et start tuli edasi lükata. Ka siis, kui rahvas lõpuks rajale lasti, oli külmapügalaid veel 24, aga ära jätta polnud sõitu võimalik, sest inimesed olid ju ookeani tagant kohale sõitnud, hulga aega ja raha ära raisanud ning maratonipunktideta koju tagasi sõitma poleks nad nõustunud.

“Külm võttis nina ja põsed ära. Eriti külm oli laskumistel. Aga haigeks keegi meist ei jäänud,” meenutas Heino Sepp.

Kanadas õnnestus tal tookord lisaks maratoni sõitmisele ka Torontos elaval onul külas käia, USAs oli Eesti maratonisõitjatele aga kahel päeval giidiks ajakirjanik Neeme Raud, kes viis neid ka sellistesse paikadesse, kuhu turist naljalt ei satu. Isegi NBA korvpalli- ja NHLi hokimänge käidi vaatamas.

“Ega ma ainult suusatamise pärast nii pikki reise vist ette võtta viitsikski, aga maratonidele lisandub alati väga huvitav programm, mille eest hoolitseb Eesti Worldloppeti Klubi president Aivo Liksor: ta on tõesti mees omal kohal,” ütles Heino Sepp.

Kõige pikem ja rahvarohkem maraton, mille Heino Sepp läbi on sõitnud, on Rootsis peetav 90 kilomeetrise distantsiga Vasaloppet.

“Tol aastal, kui mina seal käisin, oli startijaid üle 19 tuhande,” meenutas Heino Sepp. “Minu stardinumber oli 14 732 ja kuigi Worldloppeti passiga pääses natuke ettepoole, polnud sellest abi, sest kogenematusest valisin stardikoridoris ühe äärmistest radadest. Paari kilomeetri pärast, kui kõik 44 rada ühte “pudelikaela” kokku jooksid, pääsesid edasi ainult keskmistelt radadelt tulijad ning äärmistel olijad pidid oma pool tundi järge ootama.”

Vasaloppeti rada on Sepa sõnul küll pikk, aga profiili poolest üsna lihtne sõita. Vasaloppeti eel oli ta ka piisavalt trenni teinud. 2007. aastal Austraaliasse Kangaroo Hoppetit sõitma minnes oli ettevalmistus see-eest üsna nadi. Seda maratoni sõidetakse nimelt augustikuus ja missugune Eesti suusataja sellisel aastaajal ikka tippvormiga kiidelda saaks! Ka kõrguste vahed olid mägedes kulgenud rajal päris suured.

Puhtus ja viisakus

iii

“Kuigi distants oli vaid 42 kilomeetri pikkune, pole ma meie mehi ei enne ega ka pärast seda nii “tapetutena” rajalt tulemas näinud,” meenutas Ülle Sepp, kes õige mitmel maratonil — ka Austraalia omal — Heinoga kaasas on käinud.

“Oleks kasvõi üks kilomeeter veel sõita tulnud, siis oleks pidanud vist rajalt ära tulema,” lisas Heino.

Kui muidu on teisel mandril maratoni sõites ka ajavahega kohanemine suureks probleemiks, siis Austraalias tiksus Heino sisemine kell juba üsna õiget aega, sest nemad Üllega lendasid kohale nädal enne teisi — selleks, et Ülle Adelaide’is elava onutütre peret külastada. Suusavarustus tuli Heinol juba seal, Adelaide’i kuumuses korraks selga tõmmata ja suusad alla panna: terve tänav tahtis ju näha, kuidas üks elus suusataja välja näeb!

Austraaliast tulles arvasid Sepad, et on ära näinud maailma kõige huvitavama ja omapärasema paiga. Tänavu veebruari alguses Jaapanis käies — Heino osales seal Sapporo maratonil — said nad aru, et olid rängalt eksinud. Esimesed, mis seal silma torkasid, olid kujuteldamatu puhtus ja viisakus.

“Vaatasin mis ma vaatasin, aga ühtegi suitsukoni ma kusagil maas ei näinud: mulle kui mittesuitsetajale torkavad need ju tavaliselt igal pool esimesena silma,” ütles Heino. “Kõige kummalisem oli see, et prügikaste polnud ka peaaegu kusagil, aga tänavad olid ikka nagu puhtaks pestud.”

Ülle jaoks oli kõige suurem šokk aga see, kui ta lõpuks teada sai, et enamik neid inimesi, kes hotellides ja mujal külalisi üliviisakalt tervitades ja kummardades vastu võtsid ning teele saatsid, olid mitte palgalised töötegijad, vaid pensionäridest vabatahtlikud.

“Niimoodi — Jaapanile ülimalt külalislahke maa mainet kujundades — tänavad eakad jaapanlased oma riiki võimaluse eest rahulikku pensionipõlve pidada,” ütles Ülle Sepp.

Kõige kuulsam eestlane on Jaapanis muidugi Baruto. Sapporo maratonil käinud eestlased said tund aega tema treeningut jälgida ja temaga vestelda. Üks omapärasemaid meeneid, mis Jaapanist kaasa toodi, ongi kuldäärega papptahvlike Baruto käejäljendi ja tema jaapanikeelse nimega.

Pikad plaanid

iii

Küsimusele, mis teda maratonirajale ajab, ei osanud Heino Sepp ühest vastust anda.

“Teatud määral on see vist soov ennast proovile panna, teatud määral aga margikoguja omale sarnane kollektsioneerimiskirg,” ütles Heino Sepp.

Alateadlikult on ta võib-olla püüdnud tõestada ka seda, et tohtril, kes 1983. aastal ennustas, et ta kunagi enam suuski alla ei pane, polnud õigus. Tol aastal juhtus temaga nimelt ränk õnnetus: ta jäi toonase KEKi laoplatsil jalgupidi paneelide alla. Parema jala luud pandi tal tookord 14 tükist kokku nagu pusle. Tõsiseid traumasid on tal veelgi olnud. Ühe neist sai ta motokrossi sõites.

“Arst, kes Heino kaelast tehtud röntgenipilti vaatas, küsis tookord üllatunult: “Kas te tahate öelda, et see inimene elab veel?”,” meenutas Ülle.

Maratonidel iseendaga võisteldes tunneb Heino, et elab. Ja kohe vägagi.

Üks Worldloppeti master’i medal — selle omanikuks saab suusataja, kes on läbinud kümme FISi pikamaasuusatamise Worldloppet Cupi sarja kuuluvat maratoni kümnes eri riigis, kusjuures üks neist peab jääma väljapoole Euroopat — on Heino Sepal juba käes. Jõgevamaalt on sama saavutuseni jõudnud veel Vello Pütsep ja Riho Pruuli. Sepp aga sihib juba teist tiitlit. Maratoniplaanid on tal mitmeks aastaks ette tehtud. 2012. aastal kavatseb ta näiteks maratoni sõita Uus-Meremaal ja taas Austraalias. Maratoni- ja muude reiside vahepeal tuleb aga usinasti raha teenida, sest tühja rahakotiga juba kaugele ei sõida.

Viieteistkümne võõrsil töötatud aasta jooksul on Heino Sepp selgeks saanud kaks asja: tühjale paberilehele allkirja anda ei tohi ja Eesti firmade vahendusel pole mõtet võõrsile ehitama minna. Ärgu solvugu need siinsed firmajuhid, kes oma töömeestega asju ausalt ja korralikult ajavad, aga Heino Sepp on paraku ikka ja jälle kokku trehvanud sellistega, kes algul üht lubavad ja pärast teist teevad. Seepärast on ta n-ö ise enda mänedzher. Praegu töötab ta Norras koos oma kahe pojaga, kellest üks, Heiko omal ajal jalgrattaspordis ilma tegi. Üldse on Seppadel neli last — kolm poega ja tütar — ning viis lapselast.

Võõrsil töötamise kohta ütleb Heino, et see on nagu vabatahtlikult vangilaagris viibimine: seal vihutakse ju tavaliselt kuus või seitse päeva nädalas pikki tööpäevi teha, et vahepeal pikemalt kodus olla saaks. Suusatama selle kõrvalt palju ei jõua, ela sa siis pealegi Norra suusaparadiisi Holmenkolleni vahetus läheduses, nagu Heino praegu. Kodustel Siimusti radadel on Heino Eestis viibides aga sage sõitja, kui suusailma vähegi on. Sellele, et sealsed rajad sõidetavad oleksid, on ta ise kaasa aidanud: ta ostis oma raha eest kasutatud Buran-tüüpi mootorsaani ja andis selle Kiigemetsa kooli käsutusse. Ning tal on hea meel, et Kiigemetsa Kooli ja Siimusti Lasteaed-Algkooli õpetajad Reino Hobolainen ja Hillar Sibul laste suusatama õpetamist nii tõsiselt võtavad.

Küsimusele, kui kaua ta ise veel maratone sõita kavatseb, vastas Heino, et kuni tervist on, niikaua sõidab. Eesti Worldloppeti Klubi vanim liige olla näiteks 73-aastane.

“Ja sõidab nagu noor loom,” ütles Heino Sepp.

iii

RIINA MÄGI