(Järg 29. jaanuaril ilmunud loole)<span style=”FONT-FAMILY: Arial; FONT-SIZE: 10pt” lang=”ET”>
Tavaliselt õpitakse elukutse noores eas ja töötatakse valitud alal pensionileminekuni. Heiki Vaiblast sai pedagoog aga alles 45. eluaastal ning ta töötas selles ametis ligi 34 aastat. Just noorte õpetamises leidis ta oma kutsumuse, sest nii sai ta kõige edukamalt oma tehnikahuvi ja leidlikkust rakendada
Tema uuendused kooli töö- ja kutseõpetuses on leidnud rakendust ja järgimist ning talle on avaldatud tunnustust enam kui paarikümnel korral.
Katlamajas töötas ka eesti keelt valdav Partick von Glasenapp (1926–1992). Nende pere oli pärit vanast Lõuna-Eesti aadlisuguvõsast. Enne ümberasumist sügisel 1939 elas ta koos vanematega Põlvas, kus isa Werner von Glasenapp töötas naistearstina. Patrick oli Venemaal vangis juba teist korda, esimene kord sõjavangina, mil tal pärast jalgade külmumist olid amputeeritud kõik varbad. 1950. aastal vahistati ta Ida-Saksamaal ja toodi poliitvangina Vorkutasse. 1954. aastal viidi ta vangina uuesti Ida-Saksamaale. Heiki Vaibla vanglasõprade hulka kuulus ka hiljem tõlkijana, luuletajana ja filosoofina tuntuks saanud Rein Sepp (1921–1995), kelle abil Heiki omandas inglise keele.
Pärast Stalini surma 1953. aasta 5. märtsil tekkis vangidel väike lootus olukorra paranemiseks. Muutused tulidki, aga mitte kohe ja mitte ilma vangide osaluseta. Kokku oli laagris vange umbes kolm tuhat, kõige rohkem ukrainlasi ja leedulasi. Eestlasi ja lätlasi oli kumbagi üle kahesaja, sakslasi saja kahekümne ringis. Oli veel kaukaaslasi, korealasi, kõikvõimalike muude rahvaste esindajaid ja välisriikide kodanikke, sealhulgas Ameerika eestlane Voldemar Pärli (Perli). Suvel 1953 hakkas terve laager streikima, nõudes juhtkonna ja valvurite omavoli lõpetamist, inimlikumaid elu- ja töötingimusi ning töö eest tasu maksmist. Vastuseks seati vahitornidesse üles kuulipildujad ja lasti hoiatusvalanguid, toodi välja sõjavägi, valjuhäälditega jagati ähvardusi, võeti ära vesi. Et olid parajasti väga soojad ilmad, tekkis janusse jäämise oht. Enne veemagistraali sulgemist õnnestus Heiki Vaiblal täita mahutid kuue kuupmeetri puhta veega, niisiis kaks liitrit vangi kohta. Streik kestis viis päeva. Siis tuli kohale umbes kümneliikmeline kõrge komisjon. Kolm tuhat vangi pidid barakkidevahelisel tühermaal põlvili olles nende manitsusi kuulama. Kuid ka vangid said sõna ja ütlesid välja, et nad on vabaduse nimel valmis isegi surema. Komisjon lubas midagi teha, kuid tingimusel, et kaevurid läheksid kohe tööle. Streigile järgnes kümne öö jooksul aktiivsemate vangide äraviimine. Mis neist sai, pole teada.
Uusi tuuli vangilaagris
Muudatused algasid 1954. aastal. Välismaalased saadeti ära kodumaale ning vangid võisid vammustelt vanginumbrid maha võtta. Samal suvel hakati esmakordselt ka palka maksma. Heiki Vaibla sai koguni 17 rubla! Aasta lõpul hakati andma linnalubasid. Hiljem eraldati laagrist osa barakke nn vabakäiguvangidele. Heiki sai vabakäiku 23. veebruaril 1956. Vabamaks läks ka kirjavahetus omastega. Seni võidi koju kirjutada vaid kaks korda aastas, korraga viisteist sõna lahtisel postkaardil.
Kevadel 1955 jättis Heiki Vaibla töö katlamajas ning läks vabatahtlikult uuesti kaevandusse. Kuni vabanemiseni töötas ta kaevanduses telefoniside montöörina. Paksust terasest plahvatuskindlates korpustes telefonid kaalusid 53 kilo. Sageli tuli tal selle ja mõnekümne meetri kaabliga mööda madalat käiku roomates liikuda paari kilomeetri kaugusele, kuhugi käigu lõppu. Lisaks pidi ta kandma kiivrit koos lambi ja vööakuga, gaasimaski, tööriistakotti ja mõnikord ka välitelefoni. Kui maa all oli kõik korras, töötas ta maapealses sidetöökojas, uuendades maapealset sidet või parandades rikkeid. Sügisest 1955 kuni aprillini 1956 ehitasid nad kuuekesi endale soome-tüüpi maja, kus oli igale mehele tuba.
Kevadel 1956 saabus Vorkutasse umbes kümneliikmeline NL Ülemnõukogu Presiidiumi komisjon. Koos prokuröriga vaadati vangi juuresolekul iga süüdistus uuesti läbi. Prokurör suhtus Heiki Vaiblasse kui kodanlikust natsionalistist riigikukutajasse vaenulikult, nii et tal kadus lootus vabanemiseks. Kuid ühel ilusal juulikuu õhtul kaevandusse minnes leidis ta seinale riputatud vabastatute nimekirjast ka oma nime. Augusti alguses sai ta vabastustõendi. Veidi raha taskus, sõitis ta ühe teise vabanenuga kaevanduse antud veoautoga Vorkuta raudteejaama. Kaasa võttis ta vaid laagris valmistatud plekknurkadega vineerkohvri, Jack Londoni inglisekeelse teose “Martin Eden”, oma kirjavahetuse, ühe eestlase valmistatud põhjapõtrade ja virmalistega portsigari ning mõned isiklikud asjad. Oma toa jättis ta Rein Sepale, kes jäi veel Vorkutasse.
Taas vabaduses ja Tartus õppimas
Heiki Vaibla jõudis Tartu vaksalisse 1956. aasta 2. augustil. Vastu olid tulnud juba vabaks saanud
Pärast vabanemist jätkas Heiki Vaibla sügisel 1956 koos seitsme saatusekaaslasega omal ajal pooleli jäänud õpinguid koolis, mis vahepeal oli nimetatud Tartu 5. keskkooliks. Tollane direktor Erich Luht (1926–2010) oli endised koolipoisid sinna vastu võtnud. Teiste keskkoolide juhid nii julget otsust ei söandanud teha. 5. keskkoolis sai Heiki õppida vaid kaks veerandit, siis tuli hakata endale mitmesuguste juhutöödega elatist teenima. Töö kõrvalt lõpetas ta kevadel 1957 õhtukeskkooli.
Suvel 1960 sooritas Heiki Vaibla edukalt sisseastumiseksamid Tartu ülikooli kaugõppeosakonda. Tema kui “kahtlase” minevikuga mees vormistati üliõpilaseks mitte otsekohe, vaid alles pärast rektor Feodor Klementi jutul käimist.
Kevadel 1967 lõpetas Heiki Vaibla Tartu ülikooli kaubandusökonoomika alal. Edukalt kaitstud ja kõrgeima hinde pälvinud diplomitöö ETKVLi kaubandusinventari tehase toodangu vastavusest ostjaskonna nõuetele äratas huvi ning talle tehti ettepanek kandideerida kaubanduse organiseerimise ja tehnika õppejõu kohale. Tingimuseks oli aga sel alal edasiõppimine mittestatsionaarses aspirantuuris. Heiki võttis ettepaneku vastu, sest tundis endas jõudu ja tahtmist selliseks tööks. Saanud õppida vaevalt aasta aspirantuuris ning asunud ajakohastama valitud õppeainete programmi, eriti kaubandustehnika alal, segasid vahele komparteilastest juhid ning tegid võimatuks Vaibla kui poliitiliselt “musta” minevikuga inimese valimise majandusteaduskonna õppejõuks. Et puudusid väljavaated akadeemiliseks tööks, katkesid ka lootusrikkalt alustatud õpingud aspirantuuris. Õppejõud Vambola Türk ja Valner Krinal soovitasid tal küll ära oodata uue rektori ametisse määramine, et siis jätkata, sest rektor Klementi saamatus ülikooli väljaarendamisel oli ilmne ning oodati nooremat ja energilisemat juhti.
Alustas töö- ja tootmisõpetuse õpetajana
Heiki Vaiblal olid juba ammu välja kujunenud tehnilised huvid ning ta tundis, et suudab neid edasi anda ka noortele. Selle kõrval huvitasid teda ka keeled. Et ta oskas juba varem saksa keelt ning oli vangilaagris aluse pannud inglise keele tundmisele, hakkas ta uuesti vabaduses olles õppima hispaania keelt. Kui seda kuulis Ain Kaalep, tegi ta ettepaneku ühiseks tõlketööks, millest Heiki aga ajapuudusel loobus.
2. jaanuaril 1975 vahetas Heiki Vaibla elukutset ja asus õpetajana tööle Tartu 3. keskkooli, kuhu jäi kuni augustini 1982. Põhiliselt oli ta seal töö- ja tootmisõpetuse õpetaja, kuid ühe aasta jooksul ka füüsikaõpetaja.
Sügisel 1982 siirdus perekond Vaibla Tartust Tallinna. Töökohaks sai Tallinna 55. keskkool, praegune Järveotsa gümnaasium. Põhiliseks õppeaineks oli tal poiste tööõpetus, kuid vahepeal tuli õpetada ka saksa keelt. See kool tuli kabinettide ülevaatusel õppevahendite kasutamise ja näitlikustamise alal Tallinna tööõpetuse kabinettidest 32. keskkooli järel teisele kohale.
Heiki Vaibla on hooldanud kahte puidu- ja metallitöökoda. Lisaks on ta juhendanud oma paarkümmend aastat poiste tööõpetuse ringe ja olnud ainesektsiooni juhataja.
Veebruaris 1996 kutsuti Heiki Vaibla tööle Astangu kutserehabilitatsiooni keskusse. Alguses oli ta seal kutseõpetaja puidutöötlemise tehnoloogia ja tehnilise joonestamise alal, hiljem õpetas rohkem teoreetilisi aineid (tehnika ajalugu, mööbli ajalugu ja stiilid jm). Viimased kümme aastat kandis ta ka selles koolis vanemõpetaja tiitlit. Koolmeistri ametit pidas ta kuni juunini 2008.
2005. aastal annetas Eesti Vabariigi President Heiki Vaiblale Punase Risti 4. klassi teenetemärgi. 8. oktoobril 2010 sai temast Julius Kuperjanovi ordeni kavaler.
i
OTT KURS
