Eesti Metsaseltsi etteotsa valiti 43-aastane Heiki Hepner möödunud aastal, kuid ta on varem olnud pikalt sama seltsi juhatuses. Haapsalu metskonna raietöölise peres kasvanud mees on metsausku olnud sünnist saati ja pole oma elukutsevalikut kordagi kahetsenud.
“Enne Teist maailmasõda peeti Eestis ka kolm metsanädalat, aga kuidagi on jäänud see rehkendus nii, et praegust järjekorda on hakatud lugema 1993. aastast. Ametlikult on praegune Viljandi metsanädal “Mets toidab ja katab” 17., aga samas võiks öelda ka, et 20.,” rääkis Hepner.
“Esimene metsapäev peeti Eestis 16. mail 1928. aastal Loobu metskonna maadel, kus istutati puid. See traditsioon on alguse saanud Ameerika Ühendriikidest, kus 19. sajandi lõpus oli väga tugev metsapäevade traditsioon,” ütles Hepner, kinnitades, metsaistutamise eesmärk oli mitte niivõrd uue metsapõlvkonna rajamine kui eelkõige isamaaline kasvatus.
Hepner usub, et metsaistutamist saab ka tänapäeval vaadelda isamaalise kasvatusena, sest seda, mida me praegu istutame, lõikavad meie lapselapsed. “See tähendab stabiilsust ja eeldab usku sellesse, et su riik püsib. Sellist ideed kandsid esimese Eesti Vabariigi metsanädalad ja sama kehtis ka Ameerika puhul. Kahjuks vaadatakse tänapäeval isamaalisele kasvatusele kui aegunud nähtusele, kuid olukord on muutumas,” lisas Hepner. Tema hinnangul muudavad Eesti tervemaks juba meie lapsed, kes pole üles kasvanud valede ja reetmise vaimus.
Puid tuleb vaatamas ja silitamas käia
Heiki Hepner tahtis metsameheks saada juba lapsena. “Isa oli Haapsalu metskonnas raietööline. Haapsalu metskond asus küll linnas, aga metskonna kollektiiv oli nii ühtne, et vaatamata sellele, et isa oli lihtne tööline, olid metsaülem ja teised metskonna töötajad meie peres väga tavalised külalised. Kui mina keskkooli lõpetasin, oli mu vend jõudnud juba metsandust õppima minna. See oli ka minu jaoks loomulik valik, mul ei olnud isegi ühtegi alternatiivset mõtet pärast keskkooli lõppu peas, mida õppima minna,” ütles Hepner. Kahetsenud pole ta oma elukutsevalikut kunagi.
“Mul on ka isiklik side puudega, olen suur dendroloogiahuviline. Ma tunnen ennast puude seltsis paganama hästi, ka nüüd, nädalavahetusel sai käidud ja mõned puud juurde istutatud, mul on tükike oma metsa. Olen aastatega umbes kümme hektarit uut metsa rajanud, istutanud ka väikese dendropargi, kus olla on ikka uskumatult hea tunne! Ka puude eest hoolitsemine pakub samasugust rahulolu nagu oma lemmikloomade hellitamine. Mõlemaid tuleb silitada ja kiita, ainult et puud ei tule sinu juurde.”
Heiki Hepner sattus Raplamaale elama pärast põllumajandusülikooli metsandusteaduskonna lõpetamist. “Mulle pakuti tööd Mahtra Rohelise Vööndi Metsamajandis, mille keskus oli Kohila vallas, endise Hageri kihelkonna maadel. Ma polnud seal varem kunagi käinud. Oli 5. kursuse algus, kui uksest astus sisse vanem härrasmees ja küsis, kes tahab saada metsaülemaks. Järgnes minutijagu vaikust, sest see oli ootamatu küsimus. Siis ma iitsatasin, et mina võiksin see olla. Selle peale sain direktoriga kokku. Paraku, kui kool sai lõpetatud, oli see metsaülema koht juba ära antud, aga ma sain abimetsaülemaks ühte teise metskonda samasse metsamajandisse. Võib-olla oli see isegi hea, sain abimetsaülema kogemuse, sain ka metsaülemat asendada, enne kui tulid reformid,” meenutas Hepner.
Järgnes kogu piirkonna peametsaülema amet 1994. aastani. Siis kutsuti Tallinna Metsamajanduse Ökonoomika- ja Infokeskusesse, kus lisaks haldusjuhtimisele oli tema ülesandeks metsanduse statistika ja info kogumise ümberkujundamine. Koos hea kolleegi Erik Kosenkraniusega sai algus pandud metsanduse statistika aastaraamatule “Mets 94”, millele on igal aastal ilmunud vastava numbriga järg ja mis võtab põhjalikult kokku selle aasta metsanduse statistika. Siis sai hakatud mõtlema ka arvutite suuremale kasutamisele igapäevatöö korraldamisel.
Kolm suurt reformi metsanduses
1992. aastal likvideeriti nõukogude ajast pärit metsamajandite süsteem. Tööstuse pool erastati paari aastaga, metskondadest tehti iseseisvad asutused, mille töid koordineeris Riigimetsamaade Talitus, hilisem maakonna metsaamet.
Teine põhimõtteline suurem reform toimus siis, kui moodustati Riigimetsade Majandamise Keskus (RMK), mille vundamenti hakati laduma sisuliselt 1995. aastal, kui alustati metsapoliitika väljatöötamist.
“Puiduhinnad olid toona veel madalad, tööjõudu palju ja me jäime efektiivsuselt väga palju maha. Metskondi oli selleks ajaks 180 rigis ja alles jäi neid umbes sadakond. Lõpuks jäi neid pisut alla 70. See reform oli tõsine ja valuline, metsavahikohad kaotati ja siiamaani vaieldakse, kas see oli vajalik. Minu meelest oli see hädavajalik, sest metsavahtide amet oli jäänud vanasse aega ja muu elu oli edasi läinud. Need inimesed teenisid oma põhipalga metsas tööd tehes, sest metsavahi palk oli peaaegu sümboolne. Samas oli nende tehniline varustus kehv ja riik ei suutnud selleks hetkeks enam metsateedesse ja metsakuivendussüsteemidesse investeerida. Siis hakati infosüsteeme välja töötama ja nende reformidega suudeti riigimetsa majandamise efektiivsust märgatavalt tõsta.” Nüüd on jõutud loodusvahtide töölevõtmiseni, aga nende funktsioonid on hoopis teised kui toonastel metsavahtidel.
Hepner juhtis infokeskuse majanduspoolt, kuni järgmise reformiga sai infokeskusest pilootorganisatsioon, mille ümber koondati kõik metskonnad.
“Kõige keerulisem küsimus on inimeste koondamine, kuidas seda läbi viiakse, kas eesmärgid on veenvad ning kuidas neid selgitatakse. Siin on kõige kergem libastuda ja vigu teha ja küllap neid on ka tehtud,” märkis Hepner.
1990. aastate lõpus, kui kadus metsavalvetöö klassikalisel kujul, kadusid ka metsameeste rohelised mundrid. Nüüd kannavad neid veel vaid meeskoori “Forestalia” lauljad. Viimane suur reform oli möödunud aastal, kui muutus meie metsanduse paradigma, territoriaalne töökorraldus asendus funktsionaalsega.
Metsaselts esindab kõiki huvirühmi
Metsaselts praegusel kujul, nagu see 1991. aastal loodi, pole kellegi õigusjärglane. 1922. aastal asutati Akadeemiline Metsaselts, mille tegevus lõppes pärast sõda. 1954. aastal asutati poolsunduslik Metsamajanduse Teaduslik-tehniline Ühing, kuhu inimesi pooleldi käsukorras värvati. Kui Eesti hakkas vabaks saama, muutus ka seal kõik ja 1991. aastal registreeriti Eesti Metsaselts täiesti uue seltsina, võeti vastu uus põhikiri, mis on suures osas säilinud praeguseni. Mõned aastad hiljem liitus Eesti Metsaseltsiga ka taastatud Akadeemiline Metsaselts.
Pärast Hepneri presidendiks valimist 2008. aastal liiguti veegi enam selles suunas, et volikogu ja juhatus koosneksid väga erinevate huvirühmade esindajatest ja et esindamata poleks ükski metsaga seotud struktuur. Volikokku, kus on 20 inimest, kuuluvad kõik metsanduse huvirühmad, välja arvatud ametiühing, mis on Hepneri kinnitusel vähemalt metsasektoris praegu üsna olematu. Esindatud on rohelised, tööstus, riigimets, eramets, ministeerium, keskkonnaamet. On erumetsateenijate esindajad ja metsaülemate ühingust tulnud. 7-liikmelises juhatuses on neist esindatud suuremad huvirühmad.
“Alates 2006. aastast, kui valmis metsasektori kommunikatsioonistrateegia, mis oli keskkonnaministeeriumi algatatud, aga valmis erinevate huvirühmade koostöös, arvatigi, et Metsaselts võiks sellist asja vedada, et ta ei peaks ühegi huvirühma eest otseselt hea seisma, vaid selts on eelkõige see koht, kus saab diskuteerida ja erinevaid arvamusi kokku võtta,” rääkis Hepner.
Töö metsaseltsis moodustab Heiki Hepneri jaoks ajaliselt suurema ja töötasust pisema poole. Eelmise aasta keskpaigani oli ametiks RMK konsultatsioonivaldkonna juhtimine ning siis oli kogu metsaseltsiga seotud töö ühiskondlikel alustel. Selle valdkonna tegevuse lõppedes on Hepner eraettevõtjana erinevaid metsandusprojekte vedanud. “Rohkem on see seotud olnud küll erametsaga, olen andnud hinnanguid, teinud analüüse, juhtinud projekte — sisuliselt olen jäänud oma liistude juurde ja teinud seda tööd, mida oskan,” lisas ta.
Eesti koostöö Soome ja Lätiga
Heiki Hepner ei kujuta ette, et Eesti oleks üksi. Nõukogude Liidu ja Euroopa Liidu võrdlemine pole tema meelest mitte üksnes solvav, vaid täiesti kohatu.
“Palju sõltub sellest, kuidas me oskame ise oma huvide eest seista. Eestlane täidab mõnikord euronõudeid rohkem, kui neid olemaski on. Me täitsime ka vene seadusi saksa täpsusega, oleme ikka tahtnud olla suuremad katoliiklased kui paavst ise,” muigas Hepner.
Ta tõi näite Natura alade märgistamisest, mida EL pole sellisel kujul nõudnud ja mis on tublisti segadust külvanud. Hepner soovitas kõigile, kes euronõudeid kiruvad: “Küsige, kes on need rakendanud siin, Eestis. Vaatame peeglisse ja enamiku probleemidest saame ise lahendada!”
Hepner tõi näite Interregi projektist metsaga seotud pärandkultuuri inventeerimiseks, mis sai kirjutatud RMK konsultatsiooniosakonnas 2005. aastal. See on saanud väga positiivse rahvusvahelise tagasiside.
“Eesti on siin juhtpartner ja tööd, mida on tehtud, on toodud eeskujuks teistele. Esimesed neli maakonda sai inventeeritud, kui partneriteks olid soomlased. Selgitasime neilegi metsandusliku pärandkultuuri mõistet ja nüüd teeb RMK koostööd ka Lätiga. Siin tuleb kiita Vaike Pommerit, kes on selle projekti hing ja kellega töötasime koos RMKs. Mul on vedanud kolleegidega,” avaldas Hepner heameelt.
Oma kaitsealuste metsadega on Eesti Hepneri sõnul aga Euroopas absoluutses tipus, kolme esimese riigi hulgas kindlasti. Metsanduse arengukava sätestab, et 10 protsenti metsast peab olema range kaitse all ja selle eesmärgi täidame kindlasti 2010. aastaks.
“Kas kaitstavate metsade osakaal peab olema nii suur? Me peame juba tõsiselt vaatama hakkama, et me arutult ei kaitseks,” tõi ta võrdluse Soomega, kus metsise elupaigad pole kõik kaitse all, metsi raiutakse, isegi peetakse jahti nendele lindudele, aga samas peetakse rohkem jahti ka nendele, kes metsiseid söövad. Põhjuse-tagajärje seos on paremini ära tabatud kui meil.”
Venestamise ajal eestikeelne asjaajamine
Hepner lõpetas ülikooli 1991. aastal, on näinud pealt ja ka ise osalenud kõigis metsanduse reformides, kasvanud metsatöölise perekonnas, kus igal ajal peeti nii jõule, lihavõtteid kui emadepäeva, nii et vabariigi tulekuga ei muutunud kodus midagi.
“Metsanduses ei ole nõukogude ajast pärit inimeste paikajäämine nii terava mõjuga kui mõnes teises eluvaldkonnas. Heino Teder, kes oli nõukogude ajal metsanduse ja looduskaitse minister, tegi oma tööd nii, et tal pole midagi häbeneda. Ta suutis Moskvast raha välja kaubelda, me võime seda nimetada rehepapluseks, aga eesti rahva jaoks oli see kasulik. Tema ajal ehitati välja enamik metsateid ja kuivendusvõrke, mis meil ka praegu olemas on. Ta oli tugeva rahvusliku vaimu kandja. Juhtides ministeeriumi keerulisel venestamise ajal, käis metsamajanduses kogu asjaajamine eesti keeles — see oli kõva sõna! Kui lisada siia Lahemaa ja Vargamäe, mis sellest ministeeriumist tulid, siis on kommentaarid üleliigsed,” rääkis Hepner.
Vehklemise kantsist Haapsalust võrsunud ja koos Kaido Kaabermaaga Eesti noortekoondisse kuulunud Heiki Hepner on oma põlvkonnas vähemuse esindaja sellega, et ta pole komsomoli kuulunud.
“Kaido oli kaks aastat noorem ja ka andekam. Mina läksin Vene kroonusse, tema pääses sellest. Käis olümpial ära ning tõi igati hinnatava 4. koha. Mulle öeldi 1980. aastal otse, et kui sa ei astu komsomoli, ei sõida ka ühelegi võistlusele. Mul jätkus julgust vastata, et minge, ütelge treeneritele, et Hepner ei sõida, sest ta ei kuulu komsomoli,” meenutas Hepner tänaseks uskumatuid aegu.
Õnneks oli temaga samas klassis veel mõni klassikaaslane, kes komsomoli ei astunud, ja lõpuks jäeti nad rahule. “Ma ei nimeta nimesid, aga tean neid, kes olid nõukogude ajal punase võimu kintsukaapijad. Arvan, et see on inimese loomuses kinni ja täna poeksid nad võimalusel ehk kusagile mujale. Ja ilmselt mitte kõik, kes täna ennast väga ideelisteks nimetavad, ei suuda rasketel aegadel oma põhimõtetele truuks jääda. Loodan siiski, et nende hulk jääb aina väiksemaks, sest need noored, kes täna tulevad, ei kujuta enam ettegi, mida nõukogude aeg endast kujutas. Kui anda neile õige isamaaline kasvatus, siis on tulemus hoopis teine. Kommunistlik süsteem oli üles ehitatud reetmisele, valele ja hirmule. Annaks jumal, et ei tuleks selliseid aegu, et peaks metsast varju otsima. Arvan, et Eesti on jõudnud oma arengus sellisesse staadiumi, kus meil pole vaja karta. Kuulumine EL-i ja NATO-sse annab meile võimaluse normaalses ühiskonnas areneda ja uut metsa istutades rahuliku südamega oma lapselastele mõtelda.”
Heiki Hepneri elulugu
1984 lõpetas Haapsalu I Keskkooli
1984-1986 NL armee
1984-1991 Eesti Põllumajandusülikool metsamajanduse erialal
1991 Mahtra Rohelise Vööndi Metsamajand Sutlema metskonna abimetsaülem
1992 Mahtra Riigimetsamaade Talituse peametsaülem
1994 Metsamajanduse Ökonoomika- ja infokeskuse juhataja asetäitja
1999 RMK haldusdirektor
2002 kaitses teadusmagistri kraadi
2003 RMK konsultatsioonivaldkonna juht
2008 Eesti Metsaseltsi president, eraettevõtja metsanduse konsultatsiooni valdkonnas
Abikaasa Maili, pojad Joosep (17) ja Johannes (15)
JAANIKA KRESSA
