Kui Võhmast pärit tütarlaps Heidi Paabort aastate eest Põltsamaale kolis, ei osanud veel keegi aimata, et just see noor naine linna tookord olematule noorsootööle hinge sisse puhub.
Noorteühenduse Juventus juhatuse esimehel Heidi Paabortil on Põltsamaaga palju tihedamad sidemed, kui arvata võiks. Nimelt on tema ema siit pärit. Heidi isa ja ema said kokku Viljandi kultuurikoolis. Heidi ema õppis seal raamatukogundust, isa dirigeerimist.
“Olen pärit kultuuritaustaga perekonnast,” ütles Heidi, kes pärast Võhma keskkooli lõpetamist samasse kooli õppima läks. Siis kandis see juba kultuurikolledži nime ja Heidi omandas seal tantsukunsti eriala.
“Meid oli peres kolm last, peale minu veel kaks venda. Isa vahetas suurema sissetuleku nimel õpitud ameti autojuhitöö vastu. Seejärel hakkas ta aga tegelema jalgpalliga ja oli palju aastaid jalgpallitreener,” rääkis Heidi.
Ei tegelnud vaid poksiga
Heidi kinnitusel on tema vanemad on alati laste huvialadega tegelemist soosinud. Teda ei sunnitud kunagi millegagi tegelema, kuid ta oli lapsepõlves väga aktiivne ja leidis kõik huvialaringid ise üles. “Lihtsam oleks minult küsida, millega ma ei tegelenud,” ütles ta.
Väga oluliseks pidas Heidi lapsena peotantsu ja käis väga mitmetes kohtades treeningul – Põltsamaal, kuhu tookord alles kuueaaastast tüdrukut sõidutas isa, Viljandis, Türil, Võhmas. „Käisin näiteringis, kergejõustikutrennis, laulukoorides ja ansamblites. Tegelesin kõigega, mis võimalik, välja arvatud poks,” meenutas Heidi, kinnitades, et kõik meeldis ja sobis. Koolis ta küll päris viieline õpilane polnud, kuid kui nelja-viielised õpilased hakkasid eksamitest vabastust saama, sai kohe Heidistki neljadele-viitele õppiv tütarlaps.
Praegune neljalapselise pere ema tunnistas, et tema ema ei teadnud pooli asjugi, mida püsimatu ja aktiivne tütar lapsena tegi, ei saanud teada puude otsas ja katustel ronimisest ega peitusemängudest. Polnud ju sel ajal arvuteid ega muid praegusaja hüvesid. Aeg oli teine ja lapsed pidid endale ise tegevust leidma.
“Sellest, mille eest pahandada saime, ajalugu vaikib,” naeris Heidi. “Ükskord ütlesime emale, et läheme noorema vennaga metsa maasikale. Tagasi tulime väga suurte maasikatega. Ema sai kohe aru, et olime naabrinaise aias „raksus” käinud. Ega laps osanud sellist tegu eriti pahaks pidadagi, kuid praegu mõistan, kui kahju on, kui keegi su hoole ja vaevaga haritud maasikapeenra tühjaks korjab.”
Kultuuriinimesed teistest õnnelikumad
Heidi kandis verinoorena südamesopis soovi minna filmirežiid õppima. 15-aastasena mängis ta lastefilmis “Semm”, kuhu teda 500 proovivõtetele kutsutud tütarlapse seast välja valiti. Heidi tunnistas aga, et tegelikult ei tõmmanud teda kaamerate ette, vaid hoopis nende taha, sinna, kus kogu filmimise protsess toimub. Pedagoogilisse kooli võeti aga filminduse alale vastu üle aasta. Kui Heidi keskkooli lõpetas, vastuvõttu polnud ja nii jätkusid tema õpingud Viljandi kultuurikolledžis.
“Elu teeb oma korrektiivid ja ma olen ka praegu oma valikute üle väga õnnelik. Ma jõuan veel kõike, kui tahan,” ütles naine, lisades, et praegu on käsil küll teised prioriteedid, kuid kord jõuab ta filminduse juurde välja kindlasti. Ilmselt mitte professionaalina, kuid variante on veel teisigi.
Viljandi kooli aega meenutas Heidi väga toreda õppeasutusena, mis andis laia silmaringi, haridusele hea tausta ja toredad sõbrad. “Kultuurikolledžis õpivad pisut teistsugused inimesed. Nad on ehk tavainimestest õnnelikumad, julgevad luua, öelda ja teha,” arutles Heidi.
Projektide kirjutamisest meelistegevus
Heidi isa oli sportlasena pidevalt kodust ära. Tütar nägi, kui raske oli see emale, ja lubas endale, et ei abiellu iialgi sportlasega. Ometi tahtis saatus nii, et naine lõi ühise pere just sportlasest noormehega. Et abikaasa oli Põltsamaalt, kolitigi koos siia ja nüüdseks on koos elatud juba 15 aastat. Ühisgümnaasiumis vajati tol ajal parajasti huvijuhti ja nii Heidi sinna seitsmeks aastaks tööle sattuski.
“Olin huvijuht, tantsuõpetaja, klassijuhataja ja tegelesin projektide koostamisega. Seega sain erinevaid rolle proovida,” rääkis ta. Koolis töötamise aega jäi ka esimese lapse sünd.
“Olin gümnaasiumi tööle tulles noor ja roheline, kuid mulle on alati meeldinud töötada laste ja noortega. Sellest hakkas pihta ka minu praegune noortetöö. Linnas oli kultuurinõunikuks Ülle Koppel. Tema tõukel sai loodud noorteühendus Juventus. Just sel ajal hakkasid avanema ka igasugused fondid,” jutustas Heidi. “Hakkasin huvitegevuseks projektide abil väljastpoolt raha juurde saama. Projektidega tegelemine hakkas mind köitma ja nüüd olen ülepea sellesse sukeldunud.” Juventuse loomist toetasid ka mitmed omavalitsused ja Mutiklubi. Nüüdseks on Heidi 14 aastat projektidega tegelenud. “Ma pole selline inimene, kes ebaõnne korral projekti käest viskab. Teen selle täiuslikumaks, esitan kuhugi mujale ja lõppkokkuvõttes õnnestub asi algsest veelgi paremini,” lausus ta.
“Olen selgeks saanud, et iga idee on hea ja igale ideele leidub kuskil rahastaja, tuleb vaid ära oodata.”
Heidi oli see, kelle eestvedamisel loodi Põltsamaale Allika avatud noortekeskus.
Noortetöö on hobi
Üks suuremaid projekte, mille Heidi juba varem valmis kirjutas, on jõe äärde rannahoonesse kavandatav elukestva õppe keskus, kuhu tuleb väga palju erinevaid osakondi ja ruume. Selle eelarve on kaheksa miljonit krooni ning projekti rahastatakse Euroopa Regionaalarengu fondist.
“Elukestva õppe keskuse loomine on olnud minu kümneaastane unistus. Kui ma erinevate projektide kaudu rahvusvahelisel tasandil välismaal käisin, nägin seal analoogseid asutusi ja tundsin, et Põltsamaale on just seda vaja,” rääkis ta ja toonitas, et kuna ta nüüd on täielikult kodus laste kasvatamisele pühendunud, delegeeris ta kogu praeguse tegevuse teistele inimestele. Uus keskus loodetakse avada juba käesoleval aastal.
kirjutanud Euroopa Sotsiaalfondile valmis ka projekti asutuse kolmeaastaseks ülalpidamiseks. Otsus on alles tulemata. “Kui maja valmis saab, vajab see ka sisustust ja selle projekti kirjutamiseks olin ma nõus laste kõrvalt oma öötunde ohverdama. Tänapäeva projekte on selles mõttes lihtsam kirjutada, et tekst peab olema väga lühike, vaid mõni lause. Samas peab olema kõik selgelt kirjas, nii et projekti lugeja saab aru ja veendub ettevõetu vajalikkuses,” rääkis naine. “Pastakast välja imetud projekte ei rahastata.”
Juventuse juhataja tõdes, et töö projektide ja noortega on kujunenud tema suureks hobiks, mida keegi kodus lastega tegelemise kõrvalt temalt ära võtta ei saa. Toimuvaga hoiab naine end kursis ja annab vajadusel ka juhtnööre telefoni teel.
Palju lapsi perekonnas on suurim õnn
Heidi sõnul on tema kõige suurem ja parem projekt tema neli last, kelle kasvatamisele ta end praegu on pühendanud. “Lapsed on mulle alati meeldinud. Palju lapsi perekonnas on minu jaoks ainult õnn,” ütles pereema. Merlin õpib kolmandas klassis, Meribel on kolmeaastane ning kaksikud Hanna ja Helena said äsja kaheksakuuseks.
Pisineidudel oli siia maailma tulekuga nii kiire, et sündisid lausa kolm kuud ettenähtust varem. Nii tuligi Heidil kogu suve pidevalt kas haiglas olla või haigla vahet sõita, kuni kaksikud lõpuks koju lubati. “Me tahtsime pesamuna. Ma ei osanud kaksikuid oodatagi, kuid lisaks topelttööle pakuvad nad nüüd ka kahekordset rõõmu,” rääkis tragi ja väsimatu pereema. Suuremad õekesed oskavad juba pisibeebidega mängidagi. Heidi kodu näeb välja nagu üks suur siginat-saginat täis rahumeelne lasteaed. Kes saab emme käest musimopsu, kes kuuleb, et ta on kallis. Kodusoojust jätkub kõigil ja kõigile. Vahetevahel käib abiks lapsehoidja. Küsimusele, kas noor naine tulevikus veelgi pisiperet juurde planeerib, vastas Heidi, et selles osas peab ta mehega läbi rääkima, kuid tema kui ema küll tullatahtjaile takistusi ei tee. Naine nentis, et küll aeg paneb ise plaanid paika ja iga asi juhtub just siis, kui ta juhtuma peab.
“Ma olen väga õnnelik inimene, sest ma saan tegeleda kõige sellega, mis mulle meeldib,” kinnitas Heidi ja ütles, et järgib oma elus üht kindlat tõde – nendele, kes unistada julgevad, on kõik võimalik.
iii
ÜLLE LÄTTE
