Tänavuse maikuu Eesti Naises ilmunud artiklis “Pime pilk ja lukus suu” kirjeldab Liis Auväärt mitut juhtumit, mis teda masendasid ja mis tal tagantjärelegi süümepiinu tekitavad, sest ta ei sekkunud ega suutnud seega inimest aidata.
Bussi sisenedes jala katki kukkunud vanaproua ei saanud bussijuhilt abi, vaid vastupidi, ülbe noomituse osaliseks. Ka kaasreisijad ei suutnud midagi ära teha, sest neil ei juhtunud plaastreid kaasas olema. Kurvem oli aga kogu lugu sellepärast, et keegi ei olnud väga väljapeetud ja viisakale eakale ka moraalseks toeks, põhjuseks ilmselgelt meile kõigile omane kinnisus, mis kohati ükskõiksuseks ja tuimuseks üle kasvama kipub.
Liis Auväärt kirjeldab samas kirjatükis, kuidas ta ise talvel libedaga kukkus, lennutades koti asjadega laiali ja saades üsna hullusti haiget. Sealsamas kõrval ajanud aga täismehed juttu ega lasknud end tema äpardusest karvavõrdki segada…
Ja nendib kokkuvõttes, et meie inimestel on kombeks olla omade vastu sõbralik ja võõraste suhtes võõristav.
Omad, võõrad ja väga võõrad
Mõnikord tundub siiski, et seegi tõik ei pea nii-öelda laias laastus paika.
Suvel juhtus meil koduse järve ääres omapärane ja pisut koomiline lugu. Oli vaikne laupäevahommik, mil kõigis peredes ilmselt veel pudrupottki tulelt tõstetud polnud. Asutasime abikaasaga oma igapäevaselt veeprotseduurilt koju minema, kui ranna parklasse sõitis auto.
Sealt kiirustas meie juurde sümpaatne tõmmu noormees ja rääkis naljakalt vigases eesti keeles, et tal on meile palve, mis pole põrmugi tavaline ja millist me pole ilmselt varem kuulnud. Nimelt on neil sõbraga plaanis akvalangistivarustuses sukelduda, kuid seep või dušigeel, mis keha libedamaks muudaks, et ülikond hõlpsamalt selga läheks, ununes maha, pood on aga veel tükk aega kinni.
Kutsusime noormehe endaga koju kaasa ja leidsime talle vannitoast pudelikese pesuvahendiga – polnud ju probleem!
Meile jäi aga silma, et poiste auto kandis Eesti numbrimärki ja teine noormees ei väljunud meie nähes sõidukist. Ju oli eestlane, tegime järelduse, ja selline eestlane, kes on oma kaasmaalaste kohta arvamusel, et nood aitavad väga kaugelt tulnut meelsamini kui teda, rahvuskaaslast!?
Arutasime asja ja leidsime, et oleksime igal juhul vastu tulnud, see oli ju antud juhul meie võimuses ja polnud keeruline. Kõik tuttavad, kellele loost rääkisime, kinnitasid, et nemadki oleksid igal juhul aidanud ka eesti inimest.
Aga kust siis ikka on pärit arvamine, et võõrasse, eriti väga kaugelt maalt tulnusse soojemalt suhtume? Vaadakem peeglisse, ehk ongi meis siiski peidus see edevuseiduke, mis ennast võõramaalasele lahkema ja avatumana näitama kehutab? Ja mine tea, ehk oli too autosse peitujäänu kunagi ise mõne kaasmaalase lihtsa soovi täitmata jätnud?
Kes pelgab kinki saada, kes ootab tänamist
Tundub, et meil, eestlastel, lööb midagi niisama saades sageli välja kompleks, milles segunenud häbelikkus, kinnisus ja ehk koguni väike alaväärsuspisilane.
Tuletagem või meelde aegu, kui tootetutvustus ja reklaam suurpoodides veel üsna uus nähtus oli. Paljud kõndisid vorsti- või veinipakkujaist kauge kaarega mööda, sest tundus, et kui uudistoodet osta ei kavatse (sest pole üleliigset raha), siis ei sobi seda ka maitsma minna.
Tõsijutt, eks paina meid kõiki teinekord koomilinegi võlatunne, et näe mulle anti või kingiti midagi, nüüd peaksin kohe samaga vastama…
Õndsam on anda kui võtta – see mõttetera on üsna vana ja peab paika siiani. Aga tundub, et tänapäeval on sellelgi teinekord jõnks sees.
Hiljuti oli heategude teema jutuks Vikerraadios ja kõik soovijad sai otse-eetrisse välja hüüda, millal ja kui palju nad ligimesi aidanud on. Liinile sai ka meesterahvas, kel sellel teemal üht-teist karmi, kuid õiglast öelda oli. Muu hulgas puudutas ta paljudele tuntud telesaadet, kus hätta sattunud ja viletsais elutingimustes lastega peredele talgukorras appi minnakse ja kõik üks-kaks-kolm euroremonditakse.
Kui on võimalik teha head, siis tehtagu, aga miks peab see vaene elu hammasrataste vahele jäänu kõiki kaamera ees korduvalt tänama, miks pinnitakse imestus- ja tänusõnu välja isegi lastelt, oli tema sõnum konspektiivselt kokku võetult.
Ega tegelikult ei teagi, ehk näeb niisugust tänupinnimist ette saate formaat ja teisiti ei olegi võimalik remondiraha saada?
Teinekord kriibib seegi, et kui näiteks naabrid on viletsust märganud ja sellest saatetegijaid teavitanud ning võttegrupp kohale tuleb, siis ärkavad ka nii vallavalitsus kui mitmed kohalikud firmad. Küll siis kantakse kinke kokku siit ja sealt, märgatakse aidata maksta lasteaiamaksu, tehakse välja lõbureise ja sanatooriumituusikuid… Isegi töö leitakse inimesele, kes seda ehk korduvalt ja mitmel pool küsimas on käinud.
Tahaks küsida, kus olid need lahked hinged varem? Ja jääb vägisi mulje, et rahakamad, kel võimalik ligimest suurelt aidata, teevad seda meelsamini ikka kampaania korras ja lootusega end ilmarahvale näidata.
Hea, et headus ilmast kadunud pole
Kui aga heateotalgutesse leplikumalt suhtuda, siis – tühja sellest tänunuiamisest, kui sihtrühm selle depressiooni langemata üle elab. Peaasi, et ummikteele sattunud inimene teiste toel oma selja taas sirgu lööb, ka ise uusi võimalusi leiab, ja mis samuti oluline, oma särama löödud kodu sama kenana hoida suudab.
Aga hiljuti nägin, kuidas koolipoiss võõrale memmekesele tolle poodi ununenud kompsuga järele lippas. Ja kuidas soliidses eas härra suurkaupluse kassajärjekorras šokolaadi ostvale pisitüdrukule oma kliendikaarti laenata märkas, kui mudilasel just see arv sente puudu jäi, mis tavahinda soodushinnast eristas…. Väikesedki heateod teevad tegelikult rõõmu kolmele osapoolele: tegijale, osasaajale ja pealtnägijalegi.
i
KAIE NÕLVAK
