Rasked ajad teevad inimesed üldiselt ettevaatlikuks ja enne, kui hädasolijale abikäsi ulatatakse, mõeldakse hoolega läbi, ega ise varsti paluja rollis olema ei pea. Samas on meie hulgas siiski ka neid, kes meeleldi neile toeks on, kellel veel kehvemini läheb.
Vooremaa tegijad peavad Living.ee algatust anda lattu seisma jäänud mööbel iseseisvat elu alustanud lastekodulastele igati tänuväärseks. Mööblimüüjad on seisukohal, et tark on kaup, mis kaua asjata ostjaid oodanud, anda neile, kes seda tõesti hädasti vajavad, mitte aga jagada sellisele rahvale, kes kingituse esimesel võimalusel maha müüvad. Seepärast võeti kontakti just omavalitsustega üle Eesti, sest kohapeal oma inimesi ja nende olukorda teatakse.
Küllap saaksid pisutki aidata paljud teisedki — toimetulekuraskused süvenevad ja laienevad.. Miks ei võiks meil olla supikööki? Miks me ei võiks ära kasutada toitu, mille realiseerimisaeg lõppemas? Kas ikka peab selle kõik euronorme järgides prügikasti viskama, kui on inimesi, kes tõesti alatoitluse all kannatavad? Kelle jaoks on normid välja mõeldud ja kas neid oleks võimalik muuta, kui olud muutunud on?
Küsimusi on palju, vastused sõltuvad meist kõigist.
17. märts 2009
