“Oot’, ema, ma aitan veidike,” krapsab bussijuht rooli tagant püsti, tõstab ukse vahele kohmitsema jäänud memmekese suurevõitu pambu istmele ja peaaegu et tõstab samasse kõrvale ka aastates reisija.
Bussist oleks nagu kevadine tuulepuhang läbi käinud, sõitjate uniseks-ükskõikseks loksunud nägudel kerkivad suunurgad ülespoole, üks ja teine vahetab oma pinginaabriga heatahtliku lausejupi.
Sõnast piisab toeks
Ei olnud see hallipäine reisija bussijuhi ema ühti, vaid puha võhivõõras. Aga ju on mõnel pool ikka veel alles liigutav komme kõiki hallipäiseid memmekesi emaks nimetada. Ja ei jäänud buss selle armsa teo tõttu graafikust minutitki maha, mis võib küll juhtuda pigem siis, kui roolikeerajal pea igale sisenejale midagi korralekutsuvat öelda on. Aga sellest nähtusest pärastpoole.
Hiljaaegu tekkis mul ülikoolilinnas umbes tunnine “aken”. Ilm kiskus kurjaks, kuid ükski pood aega parajaks tegema ei kutsunud. Ei ole üksi linnas kulgejal kohe alati tuju ja hakkamist müüja küsivate-abivalmis pilkude all sõltumatu näoga kaupa silmitseda, kui ostuplaane tegelikult pole. Ka Raekoja platsi kohvikuterida ei pakkunud lohutust, sest ei paistnud vaba lauda ühes ega teises õdusas istumispaigas.
“Seal on tagumine saal peaaegu tühi, mitu vaba lauda. Just tulin lapsega sealt,” kuulsin selja taga öeldavat, kui kolmanda kohvipoe trepist alla olin astunud. Ütlejaks oli naerusuine vanaema kolme-neljase põnniga. Ju ta oli mu pidetut olekut tähele pannud. Võhivõõrast järjeleaitajat tänanud, astusin tõesti sisse, võtsin platsi ja sain pealegi veel äärmiselt sõbraliku, tähelepaneliku ja kiire teeninduse osaliseks. Aitäh kaasmaalasele, kes teist inimest tähele pani. Juhatav lause ei teinud talle ju tüli ega raisanud aega, kuid minu päeva lisas see reipust ja lusti oma mitte just kõige rõõmsamaid asjaajamisi jätkata.
Võib osutuda saatuslikuks tõukeks
Möödunud talvehakul ehk siis juba pea aasta eest kaebas mu hea tuttav enda peale ja oli seejuures üpris õnnetu. Ta töötab nimelt asutuses, kus rahvas pidevalt sisse-välja voorib. Hoone ruumika fuajee ees on kitsuke esik, kus noorem rahvas, peamiselt tudengid, suitsu kiskuma kipuvad. Lubatud see muidugi pole, sest pidev uste liigutamine toob sigaretihaisu majja. Läinud siis see minu tuttav, kes tegelikult kamandajat ega esinejat tüüpi pole, ja öelnud möödaminnes esikuseina ääres kükitavale nikotiini orjavale neiule, et siin suitsetada ei tohi. Selle peale puhkenud aga märkuse saanu ootamatult valusalt nutma ja tormanud uksest välja.
“Ma ju ei tea, mis temaga enne seda juhtunud võis olla. Ehk oli inimesel pikemat aega murekoorem hingel, ehk oli sel päeval veel midagi ebaõnnestunud ja ta püüdis ennast seal omaette olles koguda. Aga kui äkki oli just minu lause viimane piisk karikasse, mis juba pilgeni depressiivsust täis! Ja kui läkski nüüd noor inimene jõkke või nööri otsima,” ahastas ja kahetses ütleja.
Lohutasin teda, et ehk polnud asi siiski nii hull ja pealegi ei teinud tema oma märkust kõlava häälega ja “publikule“, vaid vaikselt, et seda vaid asjaosaline kuulis.
Sest märkame ju paraku enda ümber kahetsusväärselt sageli inimesi, kes väliselt viksid ja väljapeetud on, iial avalikus kohas südamest ja häälega ei naera, õigel kohal teretada ja tänada märkavad, aga kui vaid võimalus avaneb kellelegi märkus teha, siis selle alati kõrgendatud toonil ja kõlaval häälel välja kuulutavad. Vaat sedasorti inimese sõna on tõesti kui kivi ja võib tappa ka, kui õnnetu nurga alt tabama juhtub.
Virilad meesterahvad on hingerahule ohtlikud
Veel üks liinibussiseik. Pimedal sügisõhtul siseneb ühissõidukisse meeskodanik. Purjus ei ole, vaikne, kuid ehk mitte liiga sõnaosav. Deodorandi järele ei lõhna, kuid prükkari moodi ka välja ei näe. Mehel rooli taga on aga ilmselt midagi hingele kogunenud, mis enne kojujõudmist veel väljapääsu otsib.
“Üheainsa peatuse tahad sõita! Ja no mis sa siis sajakroonise kaasa võtsid, ise peaks teadma, et kümme läheb!” Justkui oleks väikese küla servast pealetulijal kusagil neid parajaid kupüüre varuda-vahetada. Loomulikult leiab hetkel “pumba juures“ olija pika sõidu lõpukilomeetreil kassast üheksakümmend krooni vahetusraha, aga teisele inimesele on asja eest, teist takka ära nähvatud. Kui nüüd bussijuhi naine-lapsed selle “kivikese” arvelt õhtul kodus virila sõnata jäid, siis oli asjast vähemalt kusagil kasu, aga kahtlane küll on.
Ma tean seda “transpordiministrit“ küll. Kord, kui kamp purjus noorsande tagaistmel häälekalt ropendasid ja oma tuju sõidu käiguski jookide toel tõstsid, oldi rooli taga rohust madalam, sest kui selliste isandate peale häält tõsta, võivad nad teinekord kätte maksta, näiteks bussis midagi ära lõhkuda. Ja on siis seda jama vaja!
“Huvitaja“ ja “Mis mõttes“, “Vinguviiulist“ rääkimata
Vikerraadio töö oma aktiivsete kuulajatega on kahtlemata tänuväärne. Nimetatud pealkirjadega saadetes võimaldatakse soovijail operatiivselt ja otse eetrisse ära öelda, mis nad ühest või teisest elunähtusest arvavad. Samuti on eriti “Huvitajas“ oodatud väga konkreetsed asjalikud küsimused. Ometi juhtuvad sageli nii ühe, teise kui kolmanda saate vabamikrofonis sõna saama ühed ja samad aktiivsed kodanikud. Ja mitmel neist on ikka ja alati vaid millegi üle kurta: naabrinaine lohakas, raha vähe, valitsus küündimatu,… kärss kärnas, maa külmunud! Arvamusavalduse või küsimuse tegelik teema unustatakse sageli sootuks. Ja kuigi hiljuti just sedasorti sõnaseadjate tarvis spetsiaalne “Vinguviiuli”-saade ellu kutsuti, jätkub seda “ulgumist ja hammaste kiristamist“, nagu väljendub vanameister Luts, siiski soola ja piprana kõikjale. Küll on hea, et raadiol nupp küljes on, mille soovi korral kähku kinni keerata saab, kui jutt jälle väga metsa kipub!
Tahaks kõigest hingest loota, et kasvõi needsamad telefonivingujad “elusuuruses“ nii pahad inimesed polegi. Et pärast seda, kui nad oma negatiivsed emotsioonid raadioeetris välja on elanud, paitavad nad maja ees naabri kassi, ei põrgi ühissõidukis väikese väsinud koolilapsega, kes neile istet pakkuda ei märka, ja kingivad võhivõõrale naeratuse.
“Hea sõna võidab võõra väe,” ütleb vanasõna. Tarvitagem häid sõnu rohkem ja jätkem oma “suur tarkus“, mis teist riivab, suures osas enda teada. Siis on seda võõrast väge, mida võita tarvis, ka ilmas tükk maad vähem.
i
KAIE NÕLVAK
