Kodanikualgatust ja kolmandat sektorit peetakse meil ikka tüütuks putukaks karu kõrvas, kes võib küll piniseda, aga parem, kui teda seal poleks. Tegelikkuses on kolmas sektor kõvasti pead tõstnud ja mugavatele valitsejatele tõeliseks “nuhtluseks” muutunud. Juula küla bussipeatuse lugu on tõestuseks, et hea tahtmisega saab asjad ükskord tehtud, kulugu selleks või kaheksa aastat.
Kahjuks ei saanud külaselts bussipeatusele niisugust asukohta, et sellest enamikule koolilastest kasu oleks. Nüüd said mugavama ja kodulähedasema koolitee vaid küla keskusest kõige kaugemal elavad lapsed. Teiste jaoks ei muutu suurt midagi, aga ehk on tänu koolibussi käigus olemisele vähemalt tee talvel paremini hooldatud. Ja võib-olla teeb mõni eriti mõistev bussijuht lisapeatuse, et lapsed, kellest ametlik peatus kaugele jääb, poolel teel maha minna saaksid. Vähemasti ei pea nad nüüd kõik tuisus või vihmasajus lagedal voorel pikka maad kõmpima, raske koolikott seljas. Tõsi, ka varem oli siin ju juriidiliselt kõik korras – laste koolitee pikkus ei ületanud kolme kilomeetrit!
Jõudu kõikidele külaseltsidele ja seltsingutele oma kogukonna inimeste eest seismisel!
4. september 2012
