Möödunud laupäeval oli Maarja-Magdaleenas tegutseval Wiera teatril taas esietendus. Mängiti näidendit pealkirjaga “Õnnista äid mehi… ja albasid ka”.
Sellise mittestandardse nimega loo tõi Ameerika tuntud dramaturgi John Patricku loomingu ainetel lavale Jaanus Järs.
“Nii tegelasi kui olusid on kohandatud vastavaks tänapäeva Eestile. Selles osas tegime trupiga ladusat koostööd, kõik head ideed ja mõttevälgatused läksid käiku,” rääkis lavastaja Järs.
Näidendi peategelane Maali Maibach (Heli Täpsi) elab prügimäe lähinaabruses esivanematelt päritud majalobudikus, seltsiks vaid iidvana kass. Kogu tema suguvõsa elustiil on põlvest põlve olnud sama: nad olid kõik “kollektsionäärid” ehk meie praeguse terminoloogia järgi prükkarid. Kollektsionääriks nimetab ennast ka Maali.
Heasüdamlik kodukootud filosoof
Maali sorti inimesi, kes ilmaski kellestki halba ei usu, kellelegi kunagi sõna ega teoga haiget ei tee ja negatiivset endale ligigi ei lase, nimetavad tolerantsed inimesed heasüdamlikeks, skeptikud-küünikud aga muidugi ullikesteks… Samas vihjavad Maali tarkuseterad ja kodukootud kõnekäänud terasele mõistusele ja ülihästi välja arenenud huumorimeelele. “Kui sa tagurdad tuppa, kuhu sind ei taheta, on sul juba õige suund võetud,” nendib Maali, kui on kogemata paarikese arveteklaarimisele sattunud. Ajalehtedega tapetseeritud toaseintelt soovitab ta aga endast noorematel rahumeeli uudiseid lugeda, sest: “Lehed on vanemad kui teie, aga uudised ikka samad, ainult et mida varem tapmiseks nimetati, on nüüd õigusrikkumine, mis enne oli korralagedus, on nüüd vaid melu, ja nii edasi.”
Pisisulidel suured plaanid
Triole, kes igaüks omal moel elu hammasrataste vahele on jäänud ja sealt kõverale teele pööranud, on suure maja ja lahke meelega Maali tõeline kingitus. Siia võib ankrusse jääda, oma libaparfüümiäri pagendada ja siin end sööta-jootagi lasta. Maali on õnnega koos, sest ometi kord on tal kellegi eest hoolitseda. Sulid mõtlevad aga “suurelt”
Raimond Neet (Jaanus Järs) tuleb heale “äriideele”. Maali võetakse nende libafirma osanikuks ja õhutatakse teda oma elu priske summa peale kindlustama tingimusel, et tema surma korral saavad raha kompanjonid. Vandenõud, kuidas majaperenaisest võimalikult kiiresti lahti saada, on inimeste jaoks, kellele raha on jumal, asjade loomulik jätk.
Teine vaatus ajab publiku üsna pöördesse ehk laginal naerma ja näitlejaid vaheaplausidega tunnustama, sest laval algab kriminalistikaga vürtsitatud musta huumori paraad.
Siiski juhtub nii, et Maali võime leida sõpru ka vaenlaste hulgast päästab ta elu. Söötmise-hoolitsemisega on ta oma poolele võitnud Saalomon Trummi (Lembit Ots) ja Gloria Kallaku (Aneka Poolak) ning õigel hetkel tulevad talle appi nii alati heasoovlik politseinik Juhan Unt (Friet Kool) kui pime ja õnnelik juhus.
“Rahast pole mul kahju, aga te võtsite mu usu,” näitab Maali kibedal selgusehetkel esimest korda välja oma nördimust madude suhtes, keda oma põues soojendanud oli… Päikseline inimene andestab aga, teadagi, kiiresti! Kui tuleb doktor Ellen (Ilme Roosmäe) ja palub, et Maali osavad käed ta taas kaelavalust päästaksid, on maailm jälle helge.
See oli Jaanus Järsil Wiera teatriga juba teine näidend lavale tuua ja paistab, et näitlejad on lavastaja temperamendist ravimatu nakkuse saanud: mängiti õhinal, loomutruult ja kaasahaaravalt.
KAIE NÕLVAK
