Leelo Tungal on kirjutanud nii lastele kui ka täiskasvanutele. Tema tänavu kevadel ilmunud raamat “Seltsimees laps ja suured inimesed” seisab õigupoolest kusagil laste- ja täiskasvanukirjanduse vahepeal. See on lugu Leelo Tungla enda lapsepõlvest, mida varjutas kooliõpetajast ema arreteerimine ja Siberisse saatmine. Vaatamata sellele saab “Seltsimees last” lugedes päris palju naerda.
“Lapsed näevad alati ka elu naljakamat poolt,” ütles Leelo Tungal. “Ja senini pole keegi mulle pahaks pannud, et ma seda iseenesest tõsist lugu jutustades ka naljakad asjad ära olen rääkinud.”
Lugu oma lapsepõlvest üritas Leelo Tungal kirja panna juba tudengina, aga siis luulevormis. Ajakirjas Noorus, kuhu ta seda pakkus, jäi see siiski ilmumata. Kahju Leelo Tungal sellest tagantjärele pole. Ega ka sellest, et paar-kolm hilisematki katset lugu kirja panna ainult katseteks jäid. Ta usub, et nooremana kirjutades oleks ta ennast ilmselt paremaks või kannatajamaks teinud, aga see poleks tulnud asjale kasuks. Alles nüüd, küpsemas eas tundis kirjanik, et on leidnud oma lapsepõlveloo kirjapanekuks õige võtme.
“Kui õige võtme leiad, siis hakkab kirjutamine edenema,” ütles Leelo Tungal. “Aga see ei tähenda, et fakte kontrollida ei tuleks: ei saa loota üksnes sellele, mis lapseeas mällu salvestunud. Näiteks kirjeldasin, kuidas me tulime Stalini väljaku peatuses trammist maha ja äkki hakkasin kahtlema, kas peatuse nimi sai ikka olla “Stalini väljak”. Ja nii ma uurisingi terve päeva Tallinna trammiliikluse ajalugu. Seda poleks tegelikult üldse vaja olnud, aga ma ei tahtnud ju valetada!”
“Seltsimees last” lugedes üllatab tegelikult kõige rohkem see, kui tõepäraselt on suutnud autor rekonstrueerida oma lapsepõlve mõttemaailma, mis, nagu lapse maailm ikka, koosnes paljudest erinevatest ja tükati kokkusobimatutest tükkidest, mida laps siiski mingi loomuliku tervikuna tajus ja mille vahele ta enda jaoks suurema või väiksema vaevaga mingid seosed oli ehitanud. Neid seoseid tajumata on täiskasvanul võimatu last mõista. Siis tal tulebki olla vahel täiskasvanute silmis paha laps, ehkki on kõigest hingest püüdnud olla hea.
“Seltsimees lapse” sündmustik algab sellega, kuidas mustades mantlites NKVDlased kolme ja poole aastase Leelo ema ehk memme ära viivad, ning lõpeb sellega, kuidas isale ehk tatale telefonitsi teatatakse, et memme ei saa pärast kohtuistungit mitte koju, nagu terve suguvõsa lootnud oli (sest mis süüd saab tavalisel, mitte kellelegi kurja teinud kooliõpetajal olla!), vaid saadetakse 25 + 5 aastaks Siberisse. Nende süngete sündmuste vahele jäävad värvikad lood väikesest Zatopekist ja suurest Nurmist, keset ööd krakovjakki tantsivatest vanavanematest, sõjaks valmistumisest, meestega “saaruksel” käimisest, Haava poes suhkrusabas seismisest, väikesest roosast marmoralbumist ja paljust muust.
Sipupükstes luuletaja
Küsimusele, kuidas ta kõike lapsepõlves toimunut nii hästi mäletab, vastas Leelo Tungal, et osalt olid talle abiks ema märkmed: ema oli kirja pannud kõik Leelo esimeste eluaastate tähelepanuväärsemad seigad, kaasa arvatud luuletuselaadsed väljaütlemised, mida võis Leelo suust kuulda juba siis, kui ta alles sipupükstes ringi käis. Mõningaid lapsepõlveseiku mäletas Leelo Tungal tänu sugulaste juttudele. Ent lisaks sellele tuli tal käsikirja kallal töötades end iga kord uuesti oma lapsepõlve sisse elada.
“End tollasesse aega sisse mõeldes tuleb meelde kogu olustik, isegi lõhnad, aga sealt tagasi tulek kulutab sind hirmsasti: see on nagu hüpnoosiseisundist ärkamine.”
Kui alguses arvas Leelo Tungal, et suudab kogu oma lapsepõlve ühte raamatusse mahutada, siis üsna pea sai selgeks, et pole mõtet: nii paksu raamatut ei viitsiks keegi lugeda. Nüüd, mil teise raamatu käsikirjast üle poole valmis, paistab, et tuleb veel kolmaski raamat teha. Nonde järgmiste raamatute ilmumist ennetades võib siinkohal öelda, et tervet lapsepõlve Leelo siiski emata kasvama ei pidanud: ema sai vähem kui viie aasta pärast koju.
Mine tea, kes Leelost siis oleks saanud, kui ema koju poleks tulnud. Ema oli nimelt see, kes teda tagant sundis, et ta oma luulekatsetused kirja paneks. Talle endale meeldis luuletusi küll välja mõelda, aga mitte kirja panna. Ema õhutusel saatis ta ühe kooli seinalehe jaoks kirjutatud luuletuse ajakirja Pioneer kirjandusvõistlusele ja sai sellel kolmanda koha. Auhinnaks olid raamatud, mille postiljon otse koju tõi.
“Raamatute üle oli mul ka muidugi hea meel, aga veelgi olulisem oli enda kirjutatut trükituna näha: see innustas edasi kirjutama,” meenutas Leelo Tungal.
Peale luuletamise ta muidugi ka laulis, tantsis, etles ja näitles: ta oli loomu poolest askeldaja ja õpetajate lapsena oli ta ju alati käepärast, kui oli kedagi kuhugi vaja ette lükata. Pioneeriks astuda tal ka ei keelatud – vaatamata sellele, et ema, vanaema ja mitu muudki sugulast olid Siberis käinud.
“Meie pioneerijuhid tegid oma tööd minu meelest üsna endisaegsete skaudijuhtide kombel ning targa pioneerijuhi puhul lõi selle organisatsiooni punasus välja ainult pioneeritõotuse andmise juures,” ütles Leelo Tungal. “Pioneeriks astumast keelasid lapsi aga tavaliselt vaid usklikud vanemad. See polnud üldse nii, et eksisteerisid ainult veendunud kommunistid või metsavennad, tavalisi inimesi oli ikka ka.”
Nii juhtuski, et Leelo saadeti seitsmendas klassis Krimmi Arteki-nimelisse üleliidulisse pioneerilaagrisse. Sealt sai ta karmi, aga edasiseks eluks vajaliku kogemuse, kuidas olla n-ö must lammas. Sest seal sattus ta kokku tõeliste pioneeridega.
Progulka
“Alguses valiti mind malevanõukogusse, ma sain kõigiga hästi läbi ja mul oli väga tore. Aga siis astusin ma täiesti enese teadmata kehtivate reeglite vastu: läksin üksinda jalutama. Päevaplaanis oli nimelt kirjas “progulka” ja kuna ma juba niipalju vene keelt oskasin, et sellest aru saada, siis ma läksin üksinda jalutama. Kust mina võisin teada, et “progulka” Artekis mitte tavalist jalutuskäiku, vaid kahekaupa lauldes marssimist tähendab! Minu pärast kutsuti piirivalve välja ja toimus ühiskondlik kohus, kuna arvati, et ma tahtsin putkata ära Türki. Pärast seda hakati mind pidevalt kontrollima ja kuna ma ei suutnud poslamaslaga vinegretti süüa, siis võttis pioneerijuht enne sööki rühma kokku ja kõik karjusid kooris, nii et söökla kajas: “Naše Leelo, prijatnogo appetita!”
Olin eluaeg harjunud olema hea õpilane ja tubli laps, aga teadasaamisest, mis tunne on olla must lammas, oli mul hiljem õpetajana palju kasu ja ma usun, et kirjanikuna ka. Kuna meid nimetati Artekis ka fašistideks, sest meie pioneerivormi pluusid olid klapiga taskute ja pagunitega ning me kandsime vilenööre, siis ma tulin Artekist tagasi üsna veendunud antipioneerina. Sinna minnes olin vaatamata oma perekonnaloole olnud ikka üsna seltsimees,” meenutas Leelo.
Kui esimene trükiproov Pioneeris tõi Leelole auhinna, siis esimese trükis ilmunud luulekogu pärast tuli tal nii pisaraid valada (Uno Lahe arvustus olnud ikka väga valus lugeda) kui ka ülikoolis õppejõudude torkeid taluda. Ettepaneku luuleraamat kokku panna tegi Ralf Parve, Leelo juhendaja keskkoolide kirjandusringide kokkutulekutel. Raamat pidi ilmuma kolmandas noorte luulekassetis just Leelo keskkooli lõpetamise ajaks, aga pimedate ühing ei saanud kasseti ümbriskarpe valmis ja nii tuli raamat avalikkuse ette alles siis, kui Leelo juba ülikoolis õppis.
“See, et mul raamat ilmus, oli Tartu eakaaslastest boheemkonda sisse elamise mõttes hea, aga nii mõnegi õppejõu jaoks oli see ajend torgeteks stiilis: “Endal raamat ilmunud ja Kalevipoja kolmas unenägu pole selge!” Nõudmised esitati mulle siis ka kui küpsele inimesele. Võib-olla poleks pidanud nii noorelt raamatuga rahva ette tulema: siis poleks nii palju vastu hambaid saanud,” ütles Leelo Tungal, lisades, et karmile kriitikale vaatamata said paljud esikkogu luuletused lauludeks. Ehk nagu Linnar Priimägi kunagi väljendas: sellest kogust olla viisistamata veel ainult impressum. Eriti naljakas olevat Leelo meelest kuulata, kuidas karmid Metsatölli mehed laulavad karuste häältega “Oma laulu ei leia ma üles”, mille teksti ta 15-aastaselt pioneerilaagris kirjutas…
Lastele hakkas Leelo kirjutama siis, kui ülikool läbi oli ning tema ja nüüdseks meie hulgast lahkunud helilooja Raimo Kangro perre riburada kolm tütart sündis.
“Mu emale pakkus mu laste kasvamise jälgimine eriti suurt rõõmu: ta ütles, et saab nüüd kolmekordselt tagasi selle, millest ta Siberis olles ilma jäi,” ütles Leelo Tungal.
Lollused tegemata
Kui omad lapsed on tal nüüd juba suureks kasvanud, siis asemele on ta saanud suure hulga n-ö kirjalapsi, sest ta on üle neljateistkümne aasta toimetanud ajakirja Hea Laps.
“Olin viisteist aastat tagasi tööl ajalehes Eesti Maa ja samal ajal maakoolis õpetaja. Mul oli üks klass, kuhu olid kokku sattunud väga loova vaimuga lapsed. Hakkasin vaatama, kuhu ma nende kirjatöid ja joonistusi saata võiksin, ega leidnudki sellist väljaannet. Täheke oli päris mudilastele, Põhjanael ehk endine Pioneer ja Meie Meel ehk endine Säde olid jälle suurematele. Vladislav Korzhets oli siis aktsiaseltsi Pikker esimees ja arvas, et nüüd võib teha ajakirju niipalju kui kulub. Tulingi siis välja oma ideega teha ajakiri keskmisele koolieale. Mul oli ju meeles mu enda lapsepõlverõõm trükis ilmunud luuletuste üle!” meenutas Leelo Tungal.
Hea Lapse elus on olnud ka ärilises mõttes väga keerulisi aegu, aga praegu annab seda välja Kirjanike Liidu juures tegutsev mittetulundusühing kultuuriministeeriumi toetusel. Ega see mingi tulutoov ettevõtmine pole, vaevalt saadakse ots otsaga kokku. Aga see-eest on toimetaja saanud rõõmu tunda nii mõnegi kunagise kirjalapse hilisemate edusammude, sealhulgas trükis ilmunud raamatute üle.
“Need on vahvad lapsed, kes Heale Lapsele kirjutavad. Ka siis, kui neist kirjanikke ei tule, annab lapsepõlves kirjutamine neile ikka midagi juurde. Kasvõi seeläbi, et neil on lolluste tegemiseks vähem aega jäänud.”
Laste kirjadest tuleb välja ka häirivaid momente.
“Häirib see, kui laps, kelle jutu või luuletuse avaldanud oleme, palub järgmist kirjatööd saates, et me mingil juhul tema õiget nime ei avaldaks ega mainiks, kus koolis ta käib, sest muidu hakatakse teda narrima. See teeb kurvaks. See tähendab, et selles klassis või koolis on mingid liidrid, kelle jaoks on oluline, mis marki rõivad, jalanõud, telefon või jalgratas kellelgi on või kes on lihtsalt endast andekama peale kadedad.”
Ühed agaramad Heale Lapsele kirjutajad ja joonistajad on Jõgeva Ühisgümnaasiumi õpetaja Ilme Kraaneri õpilased.
“Ma ei usu, et kõik andekamad kirjutajad ja joonistajad just tema klassi kokku on pandud ning kindlasti pole ka tema palk suurem kui teistel õpetajatel, aga tänu temale saavad lapsed varakult kätte oma loomingu avaldamise rõõmu. Selliseid õpetajaid on Eestimaal veel kümmekond, kellele võib iga ilmaga kindel olla,” ütles Leelo Tungal.
Jõgevamaa on ta just tänavu enda jaoks uutmoodi avastanud. Jaanuaris lõi ta kaasa Jõgeval toimunud keskastme kooliteatrite luulepäevade Tuulelapsed zhüriis ning vaatas tema enda luulel põhinevaid lavastusi, mais aitas hinnata siinsamas toimunud algklasside kooliteatrite riigifestivali lavastusi ning augustis käis Võtikvere raamatuküla peol, kus ta kuulutati raamatuküla uueks patrooniks.
“Kooliteatrite juhendajaid tuleks minu meelest suisa kätel kanda,” arvas Leelo Tungal jaanuaris ja mais Jõgeval nähtu põhjal. “Nad teevad praegu ära sellesama vajaliku töö, mis kirjandusringide juhendajad minu ajal.”
Eesti elu läheb Leelo Tungla meelest paremaks ainult siis, kui materiaalse elu edenemisega käib kaasas vaimne kasvamine. Vaimne kasvamine saab aga alguse lapsepõlvest ning eeldab seda, et vanematel ja õpetajatel oleks aega ja tahtmist koos lastega midagi huvitavat ette võtta.
Maarja Kangro, luuletaja ja tõlkija, Leelo tütar:
“Ema on huvitav ja vaimukas inimene. Temaga on näiteks tore koos mingil üritusel olla, sest ta oskab ümberringi toimuvat väga tabavalt kommenteerida. Kui nooremast peast oli tema luule sügavalt romantiline, siis viimasel ajal näitab ta oma vaimukamat poolt ka loomingus. Elu groteski äratabamise võime on tal tegelikult kogu aeg olnud, aga varem ta vist arvas, et seda ei ole ilus näidata või et äkki peaks endast natuke suurema idealisti mulje jätma.
Kui autojuhtimine välja arvata, on ema aldis uusi asju õppima. Ta oskab üllatada ja talle endale meeldivad ka üllatused. Näiteks marjul käimine on tema jaoks igav, sest saak on enam-vähem prognoositav. Seenel käia talle seevastu meeldib, sest sinna minnes ei tea kunagi, kas satud mõne koloonia peale ja saad korvi ruttu täis või jääd üldse ilma seenteta.”
iii
RIINA MÄGI
