Saare vallas Mällo talus roosiaeda pidav Katrin Ruitlane-Rütli leiab just Prantsusmaalt ja Suurbritanniast, kust seni on kardetud meile roose tuua, uusi Eestis vastu pidavaid sorte, katsetades igal aastal uute istikutega. Samas leiab ta aega ja energiat ka kohalikule elule hinge sisse puhuda.
Mällo talu roosiaias on praegu 800 istikut, neist jääb püsivalt aeda umbes 400 sorti. “Rohkemaga lihtsalt ei jõua tegeleda,” tõdes aia perenaine.
Talu roosiaias saavad jõukohast tööd ka lapsed, nii et maal neil igav ei hakka.
Huvi Mällo talu omapärase roosiaia vastu on suur, isegi välisriikidest soovitakse vaatama tulla. “Olen praegu ära öelnud, meil pole tingimusi roositurismi arendamiseks,” põhjendas Katrin.
Külaliste vastuvõtmiseks vajaliku infrastruktuuri loomiseks peab projekte kirjutama. Korra on ta juba seda võimalust proovinud, kuid projekti ei rahastatud. Esimene katse ei jää tema kinnitusel kindlasti viimaseks.
Koostöö Saare mõisa ürdiaiaga
Veel on Katrin mõelnud hakata tulevikus koostööd tegema Saare mõisas asuva ürdiaiaga, sest turismindust saaks niiviisi hõlpsamini arendada. “Seda tuleb tõsiselt kaaluda, küsimus on ka privaatsuse säilimises ja külaelanike reaktsioonis. Meil pole veel parkimisvõimalusi, mul on visioon olemas, kuidas seda teha, aga kulutus oleks üsna suur. Kui tulevad rühmad, tekib kohustus nendega tegelda. Siis tuleb väga palju aega ka inimestega suhtlemisele ning oma aia tutvustamisele pühendada,” rääkis Mällo talu noor perenaine.
Huvi puudumist Katrin Ruitlane-Rütli ei karda, sest tal on maailmas piisavalt palju kontakte. “Roositurismindus toimib suurepäraselt, see on minu kätes, et siia rohkem turiste tuleks,” kinnitas ta.
Kunagi aastate pärast saavad Katrini lapselapsed teha Mällo tallu roosimuuseumi. Aga lähiajal saab ka maja teine korrus renoveeritud ja siis võib mõelda juba ka koolitustele.
Plaane ja mõtteid on Katrini peas palju, aga kõikidest ei taha ta veel rääkida. Tartust pärit ja kõik lapsepõlve suved Võrumaal Mõniste lähedal isakodus veetnud naine abiellus ja asus Mällo tallu suviti elama 1997. aastal. Roosiaeda hakkas ta rajama 2000. aastal. “Tulla paksude metsade keskelt siia lagedale maale elama oli minu jaoks küllalt harjumatu,” tunnistas naine.
Talveks linna
Maardla-Arukülla jääb talveks alaliselt vaid neli suitsu. Eelmisel talvel lahkus manalateele kolm vanemat inimest. Kõik ülejäänud majad on suvekodud. Nii ka Mällo talu. Talveks kolivad siit kõik Tartusse, kuigi maal käiakse igal võimalikul vabal hetkel.
“Laste kooliskäimise ja sportimisvõimaluste pärast on maalt raske käia,” tunnistas Mällo talu noorperenaine.
Paraku pole infrastruktuur seda soodustanud, et inimene püsivalt maale elama jääda saaks. Külmad talved tähendavad, et märtsis ei pruugi siit paari-kolme nädala jooksul teedelagunemise tõttu üldse välja saada. “See puudutab Levala teelõiku,” tõttas Katrin kohe selgitama. Tema sõnul sai eelmisel aastal selle tee olukord paremaks, sest pandi uus kate ja tehti uued truubid.
Veel puudus Mällo talus varem internetiühendus. Tänu Kõule on see nüüd olemas. “Ma teen küllalt palju tööd interneti abil, nüüd võiksin lõplikult maale kolida,” oli Katrin lootusrikas.
Küla keskuseks
Katrini hinnangul võikski Mällo talust küla keskus kujuneda. Kui ümberkaudsete talude asukad maale tulevad, saaksid nad siin alati kokku tulla ja üheskoos midagi ette võtta.
Veel on Katrinil plaanis koostada Maardla-Aruküla talude ajaloost raamat, nagu seda tegid Vanassaare, Saarjärve ja Pedassaare külad tänavu suvel oma külade kokkutulekuks.
“Ma olen juba hiljaks jäänud, kolm vanemat inimest on Arukülast aastaga manalateele läinud, nende mälestused oleksid olnud väga olulised,” kahetses Katrin.
Külade kokkutulekul osaleb tavaliselt üle 50 inimese, enamik on alati kohal. “Kes ei saanud tulla, need teatasid. Põhjuseta inimesed kõrvale ei jäänud,” rääkis Mällo talu vanaperenaine Ene Kalamees. Kõige noorem osaleja on kokkutulekul olnud kahekuune.
Küla kokkutulekuks on eakatele ka ratastoole renditud, et inimene saaks kodunt välja ja teiste hulgas olla. Jõulude ajal on üksikutele vanuritele viidud ukse taha kuused, tehtud jõulukinke. Imetlusväärset tööd on külas teinud Toomas Puusepp.
Kokkutuleku korraldamine käib talust tallu. Seni on peetud kolm kokkutulekut, neist viimane oligi Mällo talu korraldada.
Kokkutulekutel kasutatakse ära külas elavate inimeste oskusi. Et Mällo talu noorperenaine tantsib, esines tema tantsutrupp ka kokkutulekul. Igal talul on oma stiil ja nägu, Mällo talu kasvatab roose, Prossa talus elavad rohkem metsa- ja põlluinimesed, ka jahindusega tegelejad. Nii palju saab tekitada huvitavaid ideid. Toomas Puusepp Rükli talust kogub hobuste tööriistu, nendest tahetakse edaspidi näitus koostada.
Traditsiooniks hakkavad kujunema näitemängud. Nii pani Mällo rahvas kokku lavatüki Saare mõisa Mannteuffelite elust. Seda aitas kokku panna, lavastada ning esitamisküpseks lihvida paljudes näitemängudes kaasa teinud ja lavastajanagi kätt proovinud Mati Tikk. Varem on küla kokkutulekul vanu talupojajante esitanud Rükli talu perepojad.
Veel on kokkutulekul sepatööd proovitud. Kõik oma töid küll ühel kokkutulekul valmis ei jõudnud ja tänavu taheti need lõpetada, kuid ilm seda tööd ei soosinud.
Tänavu pakkus Mällo talu välja käsitöötoa, kus kõik huvilised said viltimist proovida. Käsitööhuvilisi jätkus.
Töötoad olid sätitud peoplatsi ümber, nii et kõik seal tehtav oli kogu aeg kõigile näha.
Katrin Ruitlane-Rütli asutas tänavu jaanuaris koos Prossa talu elaniku Aivar Läänega külla mittetulundusühingu Maardla-Aruküla Külaselts. “MTÜ annab rohkem võimalusi ühistegevuseks,” tõdes ta. Samuti on võimalik suuremaid üritusi korraldada, toetusi küsida, projekte kirjutada jne. Võru Instituudi kaudu leiti näiteks küla kokkutulekule lõõtsamängija, kes tegi pillide töötoa ja tutvustas mitmeid pille hiiu kandlest kuni lõõtspillideni.
Kokkutulekuid on peetud ühel päeval, sest inimesed on üle Eesti laiali. Kohale sõitmiseks ning koju tagasi jõudmiseks on vaja aega.
Lihtsalt laua taga istumist pole Maardla-Aruküla kokkutulekutel kunagi olnud. Igaüks võtab ise piknikukorvi kaasa ja laud on ikka ehteestlaslikult lookas.
Küla kokkutulekuks valmis talu juures ökotualett. Vaja oleks ka korralikku varikatusega kokkusaamiskohta, seegi annaks külarahvale võimaluse koos käia ja ühiselt midagi ette võtta.
Kokkutulekuid peetakse edaspidi üle kahe aasta, järgmine on Prossa talu korraldada.
LISALUGU
Kaheksa aastat Siberis
Mällo talu on näinud tavalise eestlase käekäiku.
Talus peeti omal ajal küla kõige suuremad pulmad ja muud peod. Talu on olnud seltsielu keskpunkt, aidas oli tantsuruum, toad majas läbikäidavad ja suuri laudu oli võimalik nii paigutada, et need olid läbi mitme toa.
Mällo talu rajati 1869. aastal, rajaja suri 29-aastaselt ja edasi läks talu Anna ja Aabrami kätte. Vana väikest maja pole enam säilinud. Praeguse vanaperenaise Ene Kalamehe isa Richard oli Anna ja Aabrami poeg ja päris talu. Kokku oli Annal ja Aabramil viis last, neist kaks surid noorena. Richard jõudis ehitada maja ja aida, kuid 1945. aastal viidi ta Siberisse ning naine ja lapsed 1949. aastal järele. Kokku oli Mällo talu rahvas Siberis kaheksa aastat, isa Richard oli Vorkuta laagris üksteist aastat. 1956. aastal tuli ta oma perele Novosibirski oblastisse järele.
Vahepeal oli talus olnud kolhoosi kontor, kanala, viljaait. Pere ostis maja ja aida tagasi. Kanasõnnik oli hävitanud nii põrandad kui ka osa seinu. Pere elas maja ülemisel korrusel.
Vahepeal taheti maja koost lahti võtta ja Mustveesse viia, küla aga korjas selle vastu allkirju ja maja jäi paika. “Ime, et inimesi kuulda võeti,” ütles vanaperenaine.
Mällo talu renoveerib praegu neljas põlvkond, talus on sündinud juba ka viies põlvkond – Katrini ja Maidu lapsed Mathilda ja Mattias Kalamees.
iii
HELVE LAASIK
