Nooruses, kui näitlemist õppisin, rääkis meie õpetaja Voldemar Panso, et rikkalik ja kallis atribuutika võib ju olla, aga etendust ei pruugi sündida. Kui aga tuleb grupp andekaid noori ja paneb ainult vaiba maha, sünnibki teater.
Assikveres toimunud folklooripäeval mõistsin seda, mida Panso kord rääkis, läbi praktilise kogemuse.
Ei olnud rikkalikke kostüüme ega dekoratsioone, valgusparki, grimmi ega kuulsaid näitlejaid. Loeti ette vanasõnu ja lahendati mõistatusi, etendati paar naljalugu. Usinamaid mõistatajaid autasustati pirukaga.
Külalisena esines rahvatantsurühm Tallinn-Nõmmelt, kes muutis selle õhtupooliku eriliseks. Nende andumus oma tantsudele, nende nakatumisvõime kandus kõigisse. Sündis miski, mille kandsid koju kui aarde.
“Kõige ilusam luule, mis ilmub sõnata… ja inimese hinges, seal elab surmani…” on öelnud Anna Haava.
“Ilu on see, mis jääb… Kui keegi on ilu nähes ilu tundnud, võtab ta maitstud ilu endasse ja nõnda jääb see, mida pole olemaski, ja kaob see, mis olemas,” on öelnud A. H. Tammsaare.
Suur aitäh folklooripäeva korraldajaile, sest tänaste suundumuste juures on pea võimatu täita inimhinge rõõmuga.
Vandumine, ropendamine ja seksuaalne rõvetsemine on need, millega kiputakse ettevõtmisi täis pikkima. See teeb kurvaks ja masendab.
Assikvere näide kinnitab, et “… veel pole kadund kõik” (C. R. Jakobson).
LINDA OLMARU
