Harri Sakjas – koorivanem, kroonikakirjutaja, organisaator

“Ju see siis nii on, kui juba Harri ütles,” on Põltsamaal mistahes kooriga seotud ettevõtmiste puhul kombeks öelda. Olgu siis tegu möödunud aegade või tänaste tegemistega. Asjad, mida Harri Sakjas uurinud või ette võtnud, on harilikult paigas ja korras ning täpsustamist ei vaja.

Kolme P-tähega linna vahel

Ehitust õppinud Harri Sakjas suunati Paidest Põltsamaale kümnikuna tööle ning 1. septembril 1954 alustati kaubamaja (praegu on seal Kesk-Edu kauplus) ehitust. Harril on meeles, et kõige esimese tööna tuli asuda prahti ära vedama, sest linn oli siis veel suuresti sõjavaremetes. Aasta pärast võeti aga kümnik sõjaväkke. Teenistusaeg möödus Paldiskis, kuhu noormeest üritati ka üleajateenijaks meelitada. Nii oligi pärast sõjaväeteenistuse lõppu valida kolme P-tähega linna vahel – kas jääda Paldiskisse, minna kodukanti Paidesse või tulla tagasi tööle Põltsamaale. Et Põltsamaa tundus olevat igati kena ja armas linn, tuli siiajäämise otsus ka päris kiiresti.

Praktilist ehitustööd Harri Sakjasel edaspidi peaaegu teha ei tulnudki, sest üsna varsti võeti ta tollasesse Põltsamaa KEKi projekteerimisgruppi tööle. Hiljem, kui Põltsamaa KEK likvideeriti ja ta Jõgevale üle viidi, tuli sarnaseid ameteid edasi pidada Jõgeval ning nii sai kokku oma paarkümmend aastat bussiga Jõgeva ja Põltsamaa vahet sõidetud, kuni Jõgeva KEK üldse eksisteeris.

Põltsamaale tulles hakkas Harri Sakjas ka rahvatantsurühmas kaasa tegema. Isetegevus on teda alati köitnud. Eriti huvitavad ajad olid siis, kui siin tegutses Eduard Põltsamaa, kes lavastas nii ballette, operette kui ka muusikale. Pärast tantsurühma laialiminemist ja Eduard Põltsamaa lahkumist tundus, nagu oleks mingi tühimik tekkinud. “Asi läks ikka väga igavaks,” meenutab Harri Sakjas. Siis kutsus naabrimees endaga kaasa koori laulma ja nii see ongi läinud.

Tunne, mida sõnadega kirjeldada ei saa

Nelikümmend aastat tagasi, kui Harri Sakjasest sai “Heli”-koori liige, olid kooril huvitavad ja tegevusrohked ajad ning uus hobi haaras mehe varsti täielikult enda võimusesse. Koori kontserttegevus oli eriti aktiivne ning seltsielu elav. “Lauljad on omaette rahvas. Midagi peab olema, mis sunnib aastakümneid vahetpidamata koos käima,” arutleb Harri Sakjas nüüd, paljude aastakümnete järel.

Kujuneb selline ühine mõte ja meel ning omamoodi peretunne. Ühisettevõtmised ja traditsioonid liidavad aastatega veelgi enam. “Seda tunnet, mis on laval lauldes ja üksteise kõrval seistes, eriti üldlaulupeol suure laulukaare all, kirjeldada pole võimalik,” leiab kunagine rahvatantsija nüüd ning on tagantjärele tänulik naabrimehele, kes ta kord laulukoori meelitas.

Ilusaid mälestusi koos oldud aegadest on palju. Ühed meeldejäävamad olid heliaadid ehk “Heli”-nimeliste kooride kokkutulekud. Sellest võtsid osa segakoorid Tartust, Paistust, Jõhvist ja Haapsalust, naiskoorid Tõrvast ja Haapsalust. Hiljem haarati kaasa ka need koorid, kellel nimes sõna “heli” mingis ühenduses väljendus nagu Kehra “Helin”, “Helitron” Tallinnast, Kärdla “Heliko” jne. Kokku sai sel moel neliteist koori. Ettevõtmise üldjuht ja audirigent oli aastaid professor Jüri Variste.

Need kokkusaamised meenutasid oma rongkäikude ja üksikult ning ühendkooridena antud kontsertidega laulupidusid. Õhtuks võeti kusagil looduslikult kaunis kohas laululaagrisse, selle juurde kuulusid vaimukad ööprogrammid ning mitmesugused huvitavad võistlused järgmisel päeval. Paraku on praeguseks kõikidest nendest kooridest peale Põltsamaa koori alles vaid Jõhvi “Heli”. Paistu samanimeline koor enam küll koorina ei tegutse, kuid saab kokku laulupeolaulude õppimiseks. Ja ongi kõik.

Palju on meenutada ka ühiskontsertidelt ja sõprusõhtutelt teiste kooridega. Pikemaajalised sõprussuhted kujunesid omal ajal Tartu segakooriga “Kannel”, kellega anti koos kaheksa kontserti ning peeti ühist laululaagrit.

Huvi ajaloo vastu ja ilusad tavad

“Ajalugu on huvitav asi,” kinnitab Harri Sakjas, kes on süüvinud põhjalikumalt nii Põltsamaa koorilaulu, kunagise Jõgeva KEKi kui ka abikaasa-poolse Läänesaare suguvõsa uurimisse. Tunnistab aga siiski, et lausa ajaloolane temas ilmselt kaduma pole läinud. “Kodu-uurija alged on ehk minus olemas küll,” leiab ta ning loodab, et kunagi vahest tuleb see aeg, millal mõnede asjade uurimisse veelgi enam süveneda võimalik on. Praegu jätkub tal veel tegevust füüsilisest isikust ettevõtjana omal alal edasi, kuigi aastate poolest on pensionäriseisus käes.

Muu seas on koorivanem Harri koostanud nimekirja nendest inimestest, kes kooris üldse aegade jooksul laulnud, lauludest, mis repertuaaris olnud, soovilauludest, mida keegi oma sünnipäeval tellinud jne.

Sünnipäevalapsele lauldakse endistviisi tema soovilaulu ja see on ka üks väheseid kordi, kui inimene ise koorilaulu kuuleb, sest koos lauldes kuuled tavaliselt vaid oma ja vahest ka naabri häält. Et aga uuemal ajal üldiselt järjest vähem kodudes lauldakse, seda võib selgelt tunda küll. “Sõnu ka enam hästi ei teata. Eks oma koori koosolemistelgi oleme seda tundnud. Ei ole ikka nii nagu paar-kolmkümmend aastat tagasi, et igaühel olid oma käega kirjutatud laulikud ja sealt laulusõnad peas,” kahetseb Harri. Ise valib ta kuulamiseks meeleldi midagi meloodilist, näiteks “Horoskoobi”-aegsed laulud. Vahel meeldib kuulata head klassikalist muusikat. Väga meeltmööda on talle ka vene ja mustlasromansid.

Sünnipäevade kõrval on kooril kindlaks tavaks saanud iga-aastased väljasõidud ja ekskursioonid, millest ei taheta loobuda. Kindlaks kombeks on näiteks Võhma külje all Kabalas laulupäevadel käimine, kõnelemata kohalikest ja maakonnalaulupidudest.

“Stiimulit peab ikka olema ja inimesed vajavad vaheldust,” leiab koorivanem ning tal on siiralt hea meel, et rahvas valmis on olnud mistahes ettevõtmistega kaasa tulema.

Seltsielu on “Heli”-kooris alati heal järjel olnud ning midagi huvitavat ja ilusat on aeg-ajalt ikka koos välja mõelda püütud. Nii näiteks leiutati kunagi uute lauljate vastuvõtmise komme. Alguses võeti liikmekandidaadiks, misjärel aasta möödudes korraldati pidulik vastuvõtt ning anti ka vastav tunnistus. Et aga mõne aasta jooksul uusi liikmeid lihtsalt juurde ei tulnud, on see komme praegu kadunud. Loodetavasti ajutiselt.

VAIKE KÄOSAAR

blog comments powered by Disqus