Kuremaa lossis podises juuni kahel viimasel ja juuli esimesel päeval omapärane loomingukatel: kolmkümmend Eesti eri paigust pärit inimest, kes sõrme teatriharrastusele andnud, võtsid Andrus Kivirähki näidendi „Eesti matus” n-ö pulkadeks ning panid selle siis jälle oma nägemust mööda kokku. Kõike seda nimetati harrastusteatrite üleriigiliseks suvekooliks.
Harrastusteatrite traditsiooniline suvekool oli seekord pühendatud lavastaja tööle näitlejaga ja näitleja tööle rolliga. Harrastusteatrite näitlejad ja lavastajad õppisidki seekord koos. Ja eks ole neidki, keda võib harrastusteatris näha mõlemas rollis: näitleja ja lavastajana.
Suvekooli esimesel päeval süüvisid õppurid Vanemuise teatri dramaturgi Anu Tontsi eestvedamisel „Eesti matuse” tegelaste hingemaailma ja püüdsid mõista motiive, mis neid ühel või teisel moel tegutsema ajendavad. Kivirähki „Eesti matus” on ses mõttes hea tükk, et enamik teatrisõpru on seda ülimalt pikaealist lavastust Eesti Draamateatris näinud.
Autor on selles lavaloos vastamisi sättinud ühe suguvõsa vanema põlvkonna, kes heroiseerib n-ö surnuks töötamist ja asjade kogumist, ning noorema põlvkonna, kes tahab elada hoopis teisiti. Kusjuures Kivirähk pole kummagi poole suhtes sarkastiline, vaid muhedalt muigav.
Anu Tonts juhtis tähelepanu sellele, et Kivirähki näidendi „käima” saamise võtmeks ongi tegelased. Kuna autor avab tegelaste tausta vaid vihjamisi, tuleb lavastajal ja näitlejatel nende lahti muukimisel ja neile eluslepi lisamisel ära teha päris suur mõttetöö. Just seda suvekoolis esimesel päeval tehtigi. Läbi arutati seegi, millised on näidendi olulisemad stseenid ja sündmused.
Eesti Harrastusteatrite Liidu juht Kristiina Oomer tõdes, et kui harrastusnäitleja üksi tekstiraamatu kallal pusib, siis ta jätab mõned küsimused endalt küsimata, ühistes aruteludes sõelutakse aga kogu tekst hoolega läbi ja leitakse kõigile küsimustele vastused. Harrastusteatrite liidu kooliteatrite koordinaator Maret Oomer märkis, et ühise arutelu käigus õpitakse tükki laiemalt, tervikuna nägema ja see annab paremad eeldused hea lavastuse sünniks.
Sada protsenti kohal
„Kui arutelul tekib hea õhustik, julgetakse välja pakkuda ka selliseid mõttekäike, mis esmapilgul tüki loogikaga kokku ei sobi, aga millest mingis mõttes siiski kasu võib olla,” kinnitas Anu Tonts ja lisas, et ehkki kõik laua ümber olijad arutelul kaasa ei räägi, on silmadest näha, et nemadki on sada protsenti kohal ja mõtlevad kaasa.
Teisel suvekoolipäeval saabus Kuremaale Rakvere teatri lavastaja ja näitleja Üllar Saaremäe. Teatriharrastajad jagati gruppidesse ja iga seltskond sai mängida ühe stseeni „Eesti matusest”. Saaremäe ülesanne oli näidata, kuidas lavastaja saab näitlejat rolli loomisel aidata, kuidas toetada tema püüdlust stseeni kõige olulisemad momendid välja mängida. Esimesel päeval tehtud tööst teksti kallal oli teisel päeval palju abi. Ning Saaremäe jaoks kujunes koolituspäev ilmselt niisama huvitavaks ja kasulikuks kui harrastusteatri rahvale: ta toob Tallinnas Vene Teatris peatselt lavale just „Eesti matuse”.
Pühapäeval olid suvekoolis aga üsna noored õpetajad: Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia näitekunstitudengid. Nad näitasid, kuidas keha enne proovi või etendust soojaks teha ning kuidas üldse laval liikuda.
Tabivere harrastusteatri näitleja ja lavastaja Esta Sokk on päris suure lavakogemusega inimene, ent harrastusteatrite suvekoolis oli ta esimest korda.
„Varasematel kordadel on suvekool üsna kaugel toimunud, seekord korraldati see aga kodu lähedal ning aegki juhtus vaba olema, nii et patt olnuks tulemata jätta,” sõnas Esta.
Kuremaale saabudes leidis ta eest päris suure hulga mitmesugustelt teatrifestivalidelt tuttavaid nägusid. Ent teatriharrastajad on Esta sõnul ka siis, kui nad üksteist ei tunne, vastastikku avatud ja koostöövalmis.
Vanad head nipid
„Päris huvitav on proffide käe all teatrit teha. Samas olen end mitut puhku tabanud mõttelt, et mingeid imenippe viimasel ajal leiutatud pole, pigem kasutatakse vanu häid ja äraproovituid, mis meile meie kauaaegse lavastaja Tõnis Lepa arsenalist tuttavad. Nii et teatud määral olen saanud kinnitust mõttele, et Lepa kool on ikka hea kool ja ma ise pole lavastajana ka asjadega päris puusse pannud,” sõnas Esta.
Kristiina Oomer tõdes, et leivatöö kõrvalt pole sugugi lihtne teatris lavastada või mängida.
„Tore, et harrastusnäitlejatel ja -lavastajatel ka oma teatrialaste oskuste ja teadmiste täiendamiseks aega ja tahtmist jätkub. Paljud käivad suvekoolis igal aastal ega väsi taas tulemast,” ütles Kristiina Oomer.
Tema sõnul on harrastusteatrite suvekool ääretult vajalik ettevõtmine, mis aitab hoida Eesti harrastusteatrite head taset. Et see tase hea on, tõestab see, et mõnedki harrastajatega lavale toodud tükid, näiteks Jaan Toominga hiljuti lavastatud “Hamlet”, on pälvinud suurematki tähelepanu kui paljud profitruppide lavastused.
Harrastusteatrite suvekooli korraldamisel on päris pikk traditsioon. Vahepeal kippus see küll katkema, ent siis saadi mõõnast üle ja nüüd on suvekool toimunud juba kuus aastat jutti. Kaks korda oldi Järvakandis, kaks korda Vana-Vigalas, möödunud aastal Kundas ja tänavu siis Kuremaal.
„Kuremaa on väga hea koht. Lossis on olemas ruumid, kus ühiselt tegutseda või rühmatööd teha, ka ööbimis- ja kehakinnitamisvõimalus on käe-jala juures. Kuremaa on ka väga ilus koht ning paljudele suvekooli tulnutele oli see omamoodi avastuseks. Suvekoolid aitavadki peale teatrialaste oskuste kasvatamise Eestimaad paremini tundma õppida,” sõnas Kristiina Oomer.
RIINA MÄGI
