iii
Selle aasta filmimaailma märksõnad on minu märkmikus ja mälus Theodor Lutsu filmipäevad ja Quentin Tarantino film „Vääritud tõprad“. Filmipäevad olid heas mõttes traditsioonilised ning Tarantino filmgi ei ütle midagi uut. Küll aga teeb seda uudse nurga alt.
iii
Theodor Lutsu filmipäevi peeti Palamusel tänavu augustis juba neljateistkümnendat korda, lahtine lühifilmide konkurss kuulus ettevõtmise juurde üheteistkümnendat korda. Päevade avafilm oli seekord „Pildikesi Paunverest“ — Palamuse kihelkonnakoolimuuseumi ja õpilasnäitlejate koostöös sündinud linalugu, mis võimaldas noortel end loominguliselt proovile panna ja teha omamoodi tänukummardus Arvo Kruusemendi juhitud „Kevade“ võttetrupile, kes tegutses Palamusel nelikümmend aastat tagasi, st aastal 1969. Filmis on mõnusaid äratundmishetki, mil tuleb meelde „päris“ „Kevade“, aga ka tänapäevast lähenemist. Igatahes lahe katsetus ja annab aimu tegijate poolsest potentsiaalist. Janek Varblas on lavastuse ja kaameratööga kenasti hakkama saanud.
Kahel päeval linastunud retrospektiivis rullus lahti varasemate konkursside ajalugu. Näidati parimaid filme, millest nii mõnigi saanud kultusfilmiks. „Võimlev jänes ja asjad” on seda kindlasti, ja mis seal salata, nostalgiat tekitasid ka teised filmid. Lennart Meri 80. sünniaastapäeva puhul linastus tema „Linnutee tuuled“. Sellele eelnenud kohtumisel Mart Meri ja Jaak Lõhmusega saadi teada nii mõndagi huvitavat nii filmiga seotud reisidest kui toredatest seikadest.
Nüüd siis konkursifilmidest. Nagu ikka, oli kõike. Tugevamaid ja nõrgemaid, naljakamaid ja mõtlemapanevaid. Selliseid, mille puhul tunda filmikooli ja kasutada oleva tehnika eeliseid.
Enam kui kahekümne filmi seast valisid seekord paremad filmiloolane Jaak Lõhmus, režissöör Helle Karis-Murdmaa ja filmikriitik Tarmo Teder. Nad tõdesid, et nende töö tegi raskemaks žanripiiride hägustumine: nii mõnegi filmi võis vabalt lahterdada nii mängu- kui ka dokumentaalfilmide hulka.
Tudengid ja „vana olija“
Animafilmide puhul oli seekord asi lihtne, sest stuudio Meksvideo film „Ahnus“ (autorid Dima Brežnev ja Aleksander Boldin) oli lihtne ja vaimukas lugu õunaussist ja kutsus linastusel publiku hulgas esile suuremat sorti naerupahvaku. Parim lühimängufilm „Kord aastas“ jutustas pisut äraspidise loo abielupaarist, kes kord aastas oma külalistega jõhkravõitu ruletti mängib. Filmikooli tudengite Raimo Kaubi, Tiiu-Ann Pello, Ivar Taimi ja teiste kursusetöös oli kõik hästi paigas — alates valgusest kuni helindamiseni.
Parima tõsielufilmi auhinna viis Lutsu filmipäevade „vana olijana“kaasa Jaan-Jürgen Klaus. Tema loomingut iseloomustab huvitavate persoonide ja olukordade leidmine ning tõsiste teemade eksponeerimine läbi groteski. Klausi „Suured reostajad Väikesel Emajõel” ei olnud lihtsalt väikese poisi naljakas monoloog, vaid sellesse oli peidetud ka tõsine mure.
Parim eksperimentaalfilm „Koolja“ oli samuti filmikooli „aktsendiga“ teos, aga kindlasti üks omapärasemaid ja äraspidisemaid. Siinkirjutaja meelest oli see üks selle konkursi ajaloo mõjusamaid ja huvitavamaid filme üldse, autoriteks Vallo Toomla, Tiiu-Ann Pello ja Sten-Johan Lill. Eesti Kinoliidu Vaba Vaimu Priis läks Meksvideo piigale Olga Saalile filmi „Kuhu meigib maailm” eest.
Traditsiooniliselt näidati Palamusel ka möödunud aasta parimat filmi „Ajameistrid“. Filmipäevad möödusid kammerlikult ja koduselt, filme vaadates ja heade tuttavatega suheldes.
Kohustuslik pala filmisõpradele
Kes harjutab, saab meistriks. Ehk kui Quentin Tarantinot parafraseerida, siis ilma harjutamata Carnegie Halli ei saa. Sel sügisel ei saa aga ilma Tarantinota, sest tema uus film „Vääritud tõprad“ („Inglourious Basterds”, USA-Saksamaa-Prantsusmaa 2009) on minu meelest kohustuslik pala kõigile filmisõpradele. Tarantino on kõnealuse filmi režissöör ja stsenarist, osades Brad Pitt, Diane Kruger, Mélanie Laurent, Christoph Waltz, Daniel Brühl, Eli Roth jt.
Ei tahaks siinkohal lugu ümber jutustama hakata, kuid kindlasti oli filmi teema üllatuseks. Tegelikult ei räägi Tarantino midagi uut, vaid käsitleb teemasid lihtsalt harjumatu nurga alt. On Teine maailmasõda, natside poolt okupeeritud Prantsusmaa ja seal salaja tegutsevad ameeriklastest „tõprad“, kelle ülesanne on võtta võimalikult palju natside skalpe. Hiljuti oli ka Postimehes pikem artikkel lähedasel teemal. Nimelt ei ole Tarantino film otsast lõpuni fiktsioon, vaid sellised natsiküttide rühmad olid ka tegelikult olemas.
Esimesed filmikaadrid lasevad aimata tüüpilist Tarantino lugu, kus heli toetab pilti ja toimuvaid stseene ning kus kõik on selge ja lihtne nagu mägede kohal särav päike. Ometigi toimub esimene verevalamine üsna varsti ja jätkub oma tuttaval hingelõikaval moel viimase filmikaadrini. Omamoodi muinasloo sisu on teatav pingpongimäng ajastu tegelaste ja sündmuste vahel, kus isegi surm on poetiseeritud iluks.
„Tõbraste“ pealikku Aldo Raine’i kehastavalt Brad Pittilt ootavad kõik ilmselt suurrolli, kuid tegelikult jääb ta natsiohvitser Hans Landat mängiva Christoph Waltzi varju. Ilmselt joonistub Landa karakter välja tugevamalt ja mõjusamalt tänu stseenidele, kus Landa esineb mitmeid keeli oskava, intelligentse, laitmatute kommetega eesmärgikindla massimõrvarina, tekitades kõhedust oma naeratuse ja näilise mõistlikkusega. Nii võiks ju temast kujuneda selle juba alternatiivajalooks nimetatud filmi peakangelane, kes vastandub Raine’ile.
Kõik on mäng
Raine’i ja ta grupi eesmärgiks oli nottida maha võimalikult palju natse ja allesjäänuid märgistada, et nad kusagil maailmas segamatult uut elu alustada ei saaks. Näiliselt intelligentse hävitamise maski all saadetakse korda kuritööd, mis on samaväärsed jõhkra kurikaga-pähe-ja-surnuks meetodiga. Tegelikult on kõik mäng, kus kõiki vahendeid kasutades mängitakse enda kasuks, oma elu nimel; mäng, kus kõik pöördub kohe, kui võim ühe käest teise kätte libiseb. Selle näiteks on kasvõi stseen filmi finaalist, kus juudi soost kinoomanik Shosanna (Mélanie Laurent) tulistab teda tülitama tulnud noort natsikangelast Friedrich Zollerit (Daniel Brühl). Ootamatult tekkinud kahetsushoos püüab Shosanna poissi aidata, kuid Zoller virgub ja tulistab Shosannat ning filmi poeetilisim stseen on sündinud.
Muidugi ei puudu filmist korralik tulevärk ja hetked, kus saalisistuja lausa kangestub. Nõrganärvilistele ma seda filmi ei soovita, sest seal näidatakse sõda kõige jõhkramas variandis, kus kehtib kõige lihtsam printsiip — tuleb tappa võimalikult palju vaenlasi.
Kas filmi lõpp oli õnnelik? Sõltub vaatajast. Kuna Tarantino loos lõppes sõda Shosanna kinos toimunuga, siis võime edasi juba ise fantaseerida, mismoodi kõik oleks läinud, kui see ka tegelikult oleks nii juhtunud. Arvan, et pärast seda filmi on piisavalt mõtlemisainet, sest Tarantino filmide lihtsus ongi see, mis sind mõjutab ja nähtut unustada ei lase.
iii
TIINA SÄÄLIK
