Hariliku pliiatsiga tehtud joonistust on paljud harjunud pidama harjutustööks, mitte iseseisvaks kunstiteoseks. Põltsamaa kunstiseltsi galeriis pART oktoobrikuus eksponeeritav näitus „Harilik“ harjab ehk värskendab meie tolmunud ettekujutust joonistuse rollist ning harib vaatajat mitmes mõttes.
Näitusel „Harilik“ astuvad üles 17 autorit, kellest paljud ühel või teisel viisil seotud Tallinnas Loovala koondnime all tegutsevate avatud stuudiotega.
„Mitme näituseautoriga oleme koos õppinud ning joonistamine kutsub meis esile ühist nostalgiat: see tegevus kuulub ju lahutamatult kunstiõpingute juurde,“ ütles näituse kuraator, Tallinna Vanalinna Hariduskolleegiumi kunstiõpetaja ja Tallinna Ülikooli õppejõud Margot Kask. „Nii otsustasimegi nüüd, mil me üksteisega enam niipalju kokku ei puutu, teha näituse, mille keskmes oleks joonistamine. Tõsi, kõik selle näituse tööd pole joonistused, kõik pole tehtud hariliku pliiatsiga ja kõik pole paberil.“
Klassikalise pliiatsijoonistuse alla võib liigitada näiteks Lembe Rubeni, Kaija Kesa, Helen Tago, Ramo Tederi ning teatavate reservatsioonidega ka Kaie Kali ja Jaanika Peerna tööd. Lembe Rubeni sarja „Ema 24“ puhul tuleb eriti hästi välja näituse pealkirja „Harilik“ mitmetähenduslikkus: kolme väikest last kasvatav ehk 24 tundi päevas ematööd tegev autor on hariliku pliiatsi abil jäädvustanud tema jaoks väga harilikke asju nagu laste sukkpüksid, mis erineval viisil lonti vajunud.
„Ühest küljest on tegemist banaalse, teisest küljest häid tehnilisi oskusi nõudva motiiviga,“ ütles Margot Kask.
Helen Tago on oma sarjas „Sisevaade“ I-
Tikitud botaanika
Kaija Kesa on botaanikaõpikust üles otsinud terve rea taimi, mille nimetuses figureerib sõna „harilik“, ning jäädvustanud need paberile tikkimispisteid meenutavate lühikeste pliiatsijoonte abil. Sari kannab pealkirja „Tikitud botaanika“ ning autori meelest ongi joonistusoskus mõnes mõttes võrreldav käsitööoskusega.
Ramo Teder ehk Pastacas on tuntud nii kunstniku kui ka muusikuna. Viimasel ajal tegelebki ta rohkem muusikaga, ent koolipõlvest külge jäänud pastakaga joonistamise kombest pole ta senini vabanenud. Pastakaga joonistatud veidraid tegelasi kujutavaid fantaasiarikkaid pilte paneb Pastacas üles ka oma kontsertide ajal.
Kaie Kal on oma sarjas „Nimeta“ jäädvustanud hariliku ja värvilise pliiatsiga väikestele paberitükkidele reaalses elus kohatud inimesi, loomi, linde ja putukaid ning päriselt juhtunud asju. Pildid näevad välja nagu laste kritseldused, lisatud tekstisõnumid annavad neile aga mingi üldinimliku dimensiooni. Bussi ja tähistaevast kujutava pildi juurde on kunstnik kirjutanud näiteks „Kui Tartust tulin ja bussijuht ütles, et vaata — taevas on nii ilus“. Ega seda tihti juhtu, et võhivõõrad eesti inimesed üksteisele selliseid asju ütlevad. Need hetked väärivad jäädvustamist.
Jaanika Peerna „Maelströmi seeria“ vahapliiatsijoonistused on õhu liikumise kaardistused, mis markeerivad tasast ja paitavat tuult, aga ka purustavaid torme. Kunstnikule meeldib mõelda, et tema joonistused on sündinud tänu sellele, et tuul jäi pliiatsi taha pidama ja liigutas seda paberil ringi.
Odav ja aus
PaberTaieste kõrval on näitusel ka puitu ja metalli. Toomas Tõnissoo, kes igapäevaelus Vanalinna Hariduskolleegiumis poiste tööõpetuse tunde annab, valmistas koos õpilastega pannilabidatele vahelduseks näpurularadu. Need jäädvustas Tõnissoo fotodele, fotodelt joonistas ümber rularambi detaile meenutavatele objektidele. Linaseemneõli, millega kunstnik puitobjekte immutas, muutis joonistamisel kasutatud grafiidi vedelaks ja nüüd meenutavad joonised stiililt natuke Rembrandti kuulsat maali „Öine vahtkond“.
Kaili-Angela Konno tööde „Tuum“ ja „Kosk“ aluseks on suured tsinkplekitahvlid, mida kunstnik on katnud roostevärviga ja hiljem värvikihti maha kraapinud. Mõnes kohas on ta kujutist grafiidijoonistusega täiendanud ja saanud kokku põneva tulemuse.
Alide Zvorovski „Isolaatoris“ on ühendatud metall ja paber. Metalltorusse vaadates näeb nimelt triikrauakujutistega kaunistatud paberipinda, mille taustal lendleb pabernukk, kes justkui püüaks taustapaberisse lõigatud pilust vabadusse ehk pressi alt välja lipsata.
„Aga pole kindel, et seal pilu taga midagi paremat on,“ ütles autor muiates.
Kel aega ja rohkem huvi, võib süveneda ka Joonmeedia nime all esinevate Tanel Rannala ja Siiri Taimla taies-uurimusse „Loomingulisus ja/või hirm“, mis koosneb 15 karbist, millest igaühes joonistust ning kunstihariduse olukorda käsitlev intervjuu mõne kunstniku, õppejõu või kunstitegelasega, kuulata Indrek Tali ja Triine-Anete Täksi „Universumi kõlasid“ ning vaadata ära kolm videotaiest, mille autoriteks Kadi Pajupuu ja Marilyn Piirsalu, Eva Luure ning Ines Erlemann.
„Püüame oma näitusel kombata joonistuse piire ja näidata selle võimalusi,“ ütles Margot Kask. „Joonistus on odav, aga ka aus tehnika: selle puhul on väga selgelt näha, mida kunstnik teinud ja mõelnud on. Vaataja astuks nagu kunstniku jälgi mööda. Mõne teise tehnika puhul on autori eesmärgid peidetumad. Kõigepealt tuleb kunstnikul aga oma mõte äärmiselt täpseks, õhukeseks „destilleerida“, alles siis saab seda lihtsate vahenditega väljendada.“
Näitus „Harilik“ on varem väljas olnud Tallinnas Kunstihoone galeriis ja Tartus Y-galeriis. pARTis saab seda vaadata oktoobrikuu lõpuni.
i
RIINA MÄGI
