Klassikaline haridussüsteem hakkab tänapäevale jalgu jääma, ent vajalikud muutused on aeglased kanda kinnitama. Olgu siin loos klassikalise õppe all mõeldud traditsioonilist koolitundi, kus õpetaja klassi ees räägib ja lapsed teda kuulavad.
Klassikalise 45minutilise tunni lõpus annab õpetaja järgmise tunni koduse töö, õpilane ohkab, märgib selle päevikusse või nutitelefoni ja lahkub kellahelina järel. Õpilane läheb järgmisse ja ülejärgmisse tundi, kus kõik kordub. Õhtul on aeg koju õppima minna. Kogu muster kordub 12 aastat järjest.
Möödunud nädalal telesaates “Radar” tutvustatud erakoolid, kus hindeid ei panda, kodutöid ei anta ja enamasti õpitakse õues, on juba potentsiaalselt teema, mis tekitab ühiskonnas teatava diskussiooni ja lööb klassikalise hariduse armastajate maailmapildi kõikuma, sest arusaamad, kuidas koolis õppimine käima peab, on visad püsima.
“Kena küll, aga mis siis saab, kui need õpilased lähevad normaalsetesse koolidesse, kus pannakse hindeid ja antakse kodutöid?” küsis üks kodanik kommentaariumis. Teine lisas, et: “Äkki ikkagi ootaks ära, kuni need katsealused õpilased on ülikooli jõudnud ja valitud eriala edukalt lõpetanud?”
Projektiõpe on vana leiutis
Tegelikult pole nimetatud õpikäsitustes nagu projektõpe, õuesõpe ja kakskeelne õpe haridusmaastikul midagi uut ja on ka n-ö normaalkoolides üsna levinud õppimisviisid, kui õpetajatel oleks rohkem ressurssi, et sellega tihedamalt tegeleda. Projektõppe võttis 20. sajandi teisel poolel Ameerika Ühendriikides kasutusele haridusuuendaja John Dewey, Eestis käsitles sama teemat Johannes Käis. Projektõppest ja ka teistest muutunud õpikäsitustest on viimasel ajal aina enam rääkima hakatud, sest mõistetakse, et need võivad koolielu muuta.
Kas kujutate ette, et hästi planeeritud ja edukas koostöö õpilaste ja õpetajate vahel võib muuta õpilaste arusaama teda ümbritsevast maailmast, muuta ta teiste suhtes empaatilisemaks, arendada suhtlemis- ja koostööoskust, milleta edasises elus hakkama ei saa?
Kakskeelne õpe pole samuti uus nähtus, tõsi, võib-olla rohkem viljeletud keelekümbluskoolides, kus taoline õppeviis on vältimatu. Ometi pole kakskeelse õppe näol tegemist salajase missiooniga eestlastest võõramaalased vormida, vaid pakkuda õpilasele, kes imeb sellises vanuses uut keelt nagu käsn, võimalust võõrkeel korralikult omandada.
Mis saaks ühiskonnas olla parem vabalt võõrkeeli valdavast inimesest, kes on sealjuures empaatiline ka võõraste kultuuride suhtes?
Jääb arusaamatuks, miks jäetakse mulje, et uuenenud õpikäsitus, kiusamisvaba kool ja kodutööde ärajätmine on võimalikud vaid erakoolis? Tegelikkuses võiksid ka “normaalsed” koolid sellisele süsteemile üle minna, kuid paraku napib õpetajatel aega, riigil raha. Nii, nagu ka mainitud saates öeldi: kui riigikoolides on suured klassid normaalsed, siis erakoolides nii pole.
Suurem klass seab õpetajale teatud piirangud. Lisaks sellele, et anda huvitav tund, peab pedagoog arvestama suurema hulga töödega, erivajadusega õpilastega, kõigi õpilaste eripäradega ja vajadusega tunnid hästi ette valmistada. Samasuguseid probleeme esineb nii erakoolis kui ka väiksemas klassis ja see on paratamatus, kuid erakoolide õpetajad on tihtilugu rohkem motiveeritud kõike uut proovima.
Muudatused vajavad aega
Motiveeritus ja uuendusmeelsus ongi andnud erakoolile tõuke astuda samm uuenduslikuma hariduse andmise poole, ent see ei tähenda, et riigikoolid järele tulla ei saaks. Kuid samas on vananenud arusaamad visad kaduma ja kui miski iganenud mallidest kinni hoiab, siis on see riigikool, kus muutused toimuvad aeglaselt.
Kiusamisvaba kool, kus õpilastele ei tekitata lisastressi hinnete, kodutööde ja 45 minuti pikkuste koolitundidega, kus õpilase panus tunni õnnestumisse ja enda harimisse on maksimaalne, ei peaks olema utoopia. See võiks olla meie uus normaalsus.
On arusaamatu, miks arvatakse, et õpilane, kes käib koolis, kus suurem osa tööst tehakse ära koolitunnis, kus õppeained on omavahel osavalt seotud ja kus õpitakse seda, mida edasises elus ka päriselt vaja läheb, on midagi sellist, mille puhul peaks kahtlustades märkima, et õigeid tulemusi näeb alles siis, kui ta on ka edukalt ülikooli lõpetanud.
Muutused riigikoolides vajavad raha ja aega. Kuid rahast ja ajast enam on vaja uuendusmeelseid ja motiveeritud õpetajaid, kes ise tahavad muutuda ja näha muutusi ka õpilastes. Sellisel juhul ei peaks arvama, et uuendusmeelsus on omane ainult erakoolile.
Kui muidu peaksime nägema puude taga metsa, siis nähkem vahelduseks 45minutilise koolitunni taga tülpinud näoga õpilast, kellesse tuleb süstida lennukaid ideid ja aidata tal saada tubliks ja teistega arvestavaks inimeseks. Seejärel tasub mõelda, et ehk on vananenud haridusvõtted tõesti oma aja ära elanud.
KERTTU-KADI VANAMB, ajakirjanik
