Tänase ehk nüüd juba loodetavasti eilse globaalse masu kogemus ütleb, et tööturgude ja haridussüsteemi paindlikkus on riikide jaoks august välja tulemise olulisim tingimus. Kui kiiresti sealt väljutakse ja millise tempoga edasi joostakse, sõltub majanduse ja tööhõive ümberstruktureerumise võimest.
Iga järgmise masuga nihkub raha ja tööjõud eilsetest majandusharudest ja ettevõtetest homsetesse. Seetõttu ongi tööpuuduse ajutine (järsk) tõus majanduslangustega kaasnev paratamatu nähtus. Mida paindlikum on tööturg, seda odavamalt ja valutumalt toimub see ettevõtetele. Seepärast peabki vallandamine olema suhteliselt lihtne ja palk allapoole paindlik. Eestis langes reaalpalk kriisi käigus 11,5 protsenti. Sama juhtus veel vaid Lätis, Leedus ja Sloveenias. Kõigis teistes Euroopa riikides palgad tõusid. Seetõttu pole ime, et täna on Eesti jälle Euroopa üks kiiremini kasvavaid riike.
Täna on Eesti suurimaks probleemiks kahtlemata kümne protsendini ulatuv tööpuudus, eelkõige pikaajaline tööpuudus. See annab tunnistust haridussüsteemi puudujääkidest. Ilmselt on õpitud valesid asju või valede meetoditega või mõnel juhul pole üldse midagi õpitud. Eesti on noorte tööpuuduse poolest Euroopas Hispaania järel teisel kohal. Kindlasti on selle põhjuseks peresisesed hoiakud ja väärtushinnangud. Iga hinna eest, hambad ristis, üldhariduskooli lõpetamine või ummisjalu kõrgkooli humanitaarerialasid õppima tormamine ei ole end õigustanud. Üldhariduskooli lõpetaja reeglina küll teab väga palju, aga ei oska mitte midagi. Enamikus Eesti koolides ju ei õpetata majandust ja ettevõtlust.
Tulemuseks on, et kahekümneaastane noor, kes ülikooli sisse ei saa, istub kodus ja elab endiselt vanemate külmkapi najal või läheb tööle välismaal. Noorte (ja mitte ainult noorte) emigreerumine on Eesti taolise väikeriigi jaoks oluline probleem. Majanduspagulus ei ole kindlasti väljapääs, sellel on oma selge sotsiaalne hind. Tasuvat tööd tuleb eelkõige kodumaal teha. Seega hakkab (noorte) tööpuudusega võitlemine pihta juba põhikoolis ja enne seda. Vanemate kohustus on süstida kasvavasse ühiskonnaliikmesse isamaa- ja koduarmastust.
Teisalt luuakse õpi- ja tööharjumus, meeskonnatöö võime ja distsipliini austamine kodu ja kooli koostöös. Noor inimene peab õige varakult aduma seda, et täna õpitud või õppimata koolitükid, omandatud eriala ja akumuleeritud oskused määravad pikkadeks aastakümneteks tema ja tema tulevaste pereliikmete käekäigu. Kooli pooleli jätnud ja Iirimaal kalkuneid kitkuv või Norras palkmaju ehitav noor inimene võib küll täna lubada endale mõningaid ilusaid asju, ent kümned tuhanded buumiaastatel kooli pooleli jätnud on täna olukorras, kus nende hind tööturul on väga madal.
Meie kooli suurim puudujääk täna on, et see ei loo noorele piisavalt selget pilti sellest, millised on tuleviku erialad ja nõutavad oskused. Selle tagajärg on, et 2010. sügisel oli üheks populaarsemaks erialaks, mida Tartu Ülikooli õppima mindi, soome-ugri keeleteadus, samuti semiootika.
Tasuta kõrghariduse lubamine kõigile koolilõpetajatele on selles kontekstis ebamõistlik, kui mitte kuritahtlik. Esiteks tõestab praktika, et tasuta minnakse õppima valesid asju. Teiseks puudub igasugune põhjus koolitada maksumaksja raha eest tulevasi advokaate, hambaarste või ettevõtjaid, sest nemad teenivad tulevase tuluga oma õppemaksu koos intressidega tagasi.
Seega tulnuks tänase tööpuudusega võidelda juba ajal, kui praegused noored olid lasteaias ja põhikoolis.
i
ANDRES ARRAK, Mainori ettevõtluse instituudi direktor
