Eesti haridus on selleks liiga hea, et lükata ta kiirustades seiklustesse, mille tagajärgi keegi ette ei näe. Iga üllas eesmärk võib saada diskrediteeritud selle läbimõtlemata elluviimise tõttu. Ehk teisiti – kurat peitub detailides.
Kavas olev põhikooli ja gümnaasiumi lahutamine esitab väljakutse mitte üksnes Eesti üldhariduskoolile, vaid kogu meie haridussüsteemile alates lasteaedadest ja lõpetades kõrgkoolidega. Gümnaasiumi funktsioonide ümbervaatamine ja ulatuslikud muudatused põhikooli ja gümnaasiumi õppekavades ning õppekohtade arvus asetavad oluliselt teistsugusesse olukorda meie kutseõppeasutused ja kõrgkoolid.
On selge, et meil ei jätku piisavalt põhikoolijärgseid kutseõppe valikuid, kuigi soovime suurendada kutseõppesse siirduvate noorte arvu. Pole aga päris selge, kas meie gümnaasiumid jäävad ette valmistama põhiliselt tulevasi üliõpilasi või samaväärselt ka kutseõppeasutustesse astujaid.
Puudub analüüs
Me pole läbi viinud põhikooli ja gümnaasiumi uute õppekavade analüüsi ega avalikku arutelu. Kas muudatused õppekavades lubavad meil väita, et põhikool ja gümnaasium saavad nüüd täiesti erinevaid üldisi eesmärke täitvateks kooliastmeteks, mis õigustab nende lahutamist, või mitte? Või jätkame samas vaimus, kus põhikooli nähakse peamiselt eelastmena gümnaasiumi astumiseks ja ka õppekavad on üles ehitatud nii, et ühed ja samad õpetajad õpetavad nii põhikooli vanemas astmes kui gümnaasiumis? Kas meie õpetajate ettevalmistussüsteem arvestab piisavalt põhikooli ja gümnaasium eripära? Esialgsed hinnangud on pigem eitavad.
Mõneti oleme praegu taasiseseisvumise alul toimunud valikute ohvrid. Meie killustunud, kuid väga suurte funktsioonidega omavalitsuste süsteem on elanud kaua, kohandunud paljudele muudatustele, loonud inimestes tugevaid harjumusi, kinnistanud tõekspidamisi ja traditsioone. Kujutlus kodulähedasest gümnaasiumist paneb paljud inimesed vastu väitlema gümnaasiumide arvu vähenemisele, kuigi kutsekoolide vähendamisele vastu ei olda. See võib meile mitte meeldida, kuid seda ei saa ignoreerida.
Kindlasti oleks olnud parem, kui kogu koolivõrku oleks algusest peale kujundatud maakonna tasandilt. Paljud kallid koolid oleksid jäänud omavalitsuste vahelise võistluse tulemusena ehitamata, sadadesse miljonitesse kroonidesse ulatuvad poliitilised investeeringud riigikogulaste kodukohtadesse tegemata. Gümnaasiumide arv oleks olnud väiksem ja nende paigutus üle Eesti ühtlasem. Veelgi otstarbekam oleks meie hariduskorraldus siis, kui kogu keskharidus jäänuks riigi korraldada. Nii kutseõppeasutused kui gümnaasiumid oleksid juhitud ja rahastatud palju ökonoomsemalt, vaheseinad nende vahel oleksid olnud õhemad. Kõik see on vaid „oleks”….
Koolireform ja haldusreform üheaegselt
Läinud on halvemini, arusaamad ja tavad on sügavale juurdunud. Eestile ebaratsionaalselt mahukasse koolivõrku on tehtud suuri investeeringuid, paljude pooltühjade, kuid sageli võla abil korda tehtud koolimajade ja väikeste valdade olemasolu dikteerivad haridust rohkem kui õppijate haridushuvid. Õigus on nendel, kes leiavad, et koolireform ja haldusreform peaksid toimuma üheaegselt. Kas Eesti vajab haldusreformi? Kindlasti, juba ainuüksi hariduse mõistlikuma korralduse huvides.
Inimesed küsivad, kui palju läheb maksma põhikoolide ja gümnaasiumide lahutamine? Seni pole kümned küsijad praktiliselt mingit vastust saanud. Aga kas saab seda üldse anda, kui puudub täpne pilt tulevasest koolivõrgust: kuhu jääb gümnaasium, kuhu põhikool. Minister ja ministeerium ei soovi koolivõrgu ümberkujundamisse otseselt sekkuda, delegeerides selle teema omavalitsustele ja ehitades seaduses üles ebaselgeid survemehhanisme. On see demokraatia, läbimõtlematus või ebakindlus?
Põhikooli ja gümnaasiumi lahutamine viib ka põhikoolide võrgu muutumiseni. Väga lihtsustatud on ettekujutus, et suletakse maakooli gümnaasiumiaste ja alles jääb põhikool. Ei pruugi jääda, kui õpilaste arv põhikoolis jääb sedavõrd väikeseks ja koolimaja pooltühjaks, et kooli pidamine muutub võimatuks.
Riigile kui koolide kaasrahastajale peaks huvi pakkuma iga kooli saatus. Mõne kooli reorganiseerimine mõjutab paljude naabruses paiknevate koolide olukorda, sest kuhugi lähevad suletava kooli õpilased nagunii. See mõju ulatub üle valdade ja maakondade piiride. Koolivõrk peab otstarbekas olema kogu riigi seisukohast, mitte ainult erinevate omavalitsusühenduste seisukohast. Riigi osalus koolivõrgu korraldamises pole ebademokraatlik. Kardan, et meie arusaamades on eksitavalt samastunud detsentraliseerimine ja demokraatia. Kildkondlikud huvid võivad kergesti hüljata riigi kui terviku huvid. Olen veendunud, et see on Eesti arengu suurimaid takistusi.
Ettevalmistustööd nõuavad aega
Massiivne põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse kriitika on loonud pidevalt uusi käsitlusi. Viimasena käidi välja, et gümnaasiumis peaks olema vähemalt 120 õpilast ning et linna- ja maakooli ei tohi käsitleda erinevalt.
Küsimus pole ju õpilaste arvus, vaid selles, kas kool suudab täita õppekava ja anda kvaliteetset haridust. Küsimus on seega pigem õpetajate arvus ja ettevalmistuses. Õpilaste hulk määrab praeguse süsteemi järgi koolide riigipoolse rahastamise. Kindlasti on erakoole ja miks mitte ka linnakoole, kelle rahastamisallikad võimaldavad pidada väiksema õpilaste arvuga gümnaasiume. Kui peamiseks kriteeriumiks kujuneb 120 õpilast, kas siis pidada normaalseks, et paljudesse linnakoolidesse jäävad ühte majja eksisteerima nii põhikool kui gümnaasium?
Lisaks näeb uus põhikooli- ja gümnaasiumisadus ette mitmete integreeritud koolitüüpide olemasolu. Näiteks võivad koos olla gümnaasium ja kutsekeskkool või põhikool ja huvikool. Taolistel juhtudel on ilmselt tegu teistsuguste rahastamismudelitega ja teistsuguse õpilaste arvuga. Ja mõnel pool paiknevad gümnaasiumid teineteisest küllalt kaugel, mõnel pool on lausa üksteise kõrval. Kas seda peaks arvesse võtma? Arvan, et peab.
Põhikooli ja gümnaasiumi lahutamist saab tõsiselt võtta alles siis, kui oleme selle variandi põhjalikult läbi mänginud ja näeme võimalikke tagajärgi ette. Seda tuleb ministeeriumil teha koos omavalitsuste ja maavalitsustega. Koolivõrk mõjutab kogu meie elukorraldust, ülepeakaela seda muuta ei tohi. Meenutagem, et Soomes tehti kümme aastat ettevalmistööd, enne kui juleti minna nii suurte muudatusteni.
iii
PEETER KREITZBERG, SDE, endine haridusminister
