Harakaeit, tüliõunapuu ja Rooside sõda

Minu hea tuttavaga, ütleme, et ta nimi on N, ühes majas elab vanaproua, keda kutsutakse Harakaeideks. Majja mahutavad naabrinnad ennast lahedasti, ühise õue peale aga hädavaevu ning nende lahingutegevus vindub ja venib nagu Rooside sõda.

Nii, nagu miski või keski inimestele teinekord tüliõunaks osutub, omavad N ja Harakaeit kogunisti laiavõralist tüliõunapuud. See vaene ubinakandja on N-i istutatud, sattus aga maamõõtmise ja -erastamise käigus varbaidpidi Harakaeide piirikraavile.

Nüüd valvab eit põlevi silmi iga viimase kui ühe kärbatanud õunavissi mahapotsatamist, et see siis oma maa pealt N-i kapsaaeda vinnida. Teeb seda samalaadse jõulise haardega nagu Kalevipoeg linguga kive heites – kas või N-i triiphoone klaasituks. Visete sekka õnnistab ta N-i nimedega, mis vihjavad üha ja alati naiste vanimale teadaolevale ametile, pareerides osavalt õunapuu seadusliku omaniku vängeid sõnapomme. 

Trikid ja nipid

Öösiti hiilib N nagu lummutis võõrale territooriumile omaenese ubinapuu alla, pika varrega kindad kaenlaauku küündimas, ja kobab nõgestest hea ja kurja tundmise puu patuseid vilju.

Sealjuures ei unusta ta ka naabrinna floksipõõsast soolveega kostitamast. Kui N pesu nöörile riputab, näitab Harakaeit ennast edevalt nagu noorkuu, ümiseb na-naa-na, na-naa-na viisil “Kõik roosid ma kingiksin sulle”, libistab rohu peal muruluuda ja teeb tuules plaksuvate hilpude lähedale asja.

Paar korda on N kohkumusega leidnud, et tema pooletoobistele uhutud aluspükstele on siginenud avad – säherdusse paika, kus naisinimesel neid kaugeltki tarvis pole.

Ühel päikeseheldel suvepäeval läksid kõige liha teed ka moodsalt lõheroosa rinnahoidja õlapaelad. Kui N demonstreeris mulle ohjatuks närutud pesueset, mis nüüdsest üksnes ausõna najal paigal pidi püsima, seadis mu kujutlusvõime need N-i D-number tisside otsa nagu kohvikannusoojendajad, ja Harakaeide viinalembist elukaaslase pilkupidi võimsasse büsti klammerdumas, silmad magusat pattu ja silmadest allapoole jääv meesterahva vägevust pakatamiseni täis. See kujutluskaadrike pani mind end pildituks naerma, muidugi siis, kui olin käed puusas seisva ja kättemaksujumalana mõjuva N-i kuulde- ja nägemisulatusest väljas.

Muigama pani seegi seik, kui N üritas kihvtitada Harakaeide kassi, kes N-i lävetagust avaliku käimlana kasutas ja vängelt lehkavale heale-paremale hooletu käpaliigutusega pisut uksematti peale kraapis.

Atentaat läks täiega aia taha, sest kass hankis endale kusagilt tädirannast ägeda kõhutõve ja N sai mõrvasüüdistuse juba enne, kui jõudis kurjast mõttest teoni. Südametäiega söötis ta kõutsile kamaka kõrgema sordi veisesinki koos unerohutabletiga. Pool tundi hiljem vaatas N itsitades aknakardina vahelt, kuidas Harakaeit, töllakil sabaga, Okasroosikesena uinuv kiisu süles, jalgsi linna poole ladus, et jõuda enne uste sulgemist veterinaarkliinikusse.

Ise tänitas ja töinas, nagu oleks hiirekuningas juba lõpliku mineku peal. Pärast paarikümneminutilist matka aga sai kiisul uni otsa ning Harakaeit nägi kurja vaeva, et kriipiv, kräunuv ja rüpest maha kippuv kass koju transportida.

Kättemaks ilmutas N-ile ennast järgmisel hommikul — tema tuttuute Soome päritolu toatuhvlite talla all. Kui N väljus trepile, et postkastist ajaleht võtta, astus ta millessegi, mis oli äravahetamiseni sarnane koerakuudi ümbrusest kokku pühitud junnindusele. 

Politsei sekkus

Rooside sõda kulmineerus politsei sekkumisega. See juhtus siis, kui N aiapingikesele, millel Harakaeit tavatses peenraid kitkudes istuda, Superataki liimi pigistas, mille tulemusena pidi Harakaeit naabri ees tasuta striptiisi tegema, pugedes seelikust välja nagu uss kestast.

Politseist kõvemaks trumbiks hindas N Võsa Petsi, kelle ta lubas kohale kutsuda pärast seda, kui Harakaeit N-i akna all mulluste lehtede hunnikus võimsa maitule süütas.

Niisugused lood sünnivad ühes tagahoovis. See on üks näide paljudest, kus majanaabrite ja üleaedsete vaheline väiklus, kadedus ja oskamatus konflikte kompromissileidlikult lahendada päädivad sageli Võsa Petsi visiidi, kaebekirjade või kohtukulliga.

Ometi on meid, kes me ripume igaüks oma tavade ja harjumuste küljes, nii vähe, ja väikese rahva võlu peitub ühtehoidmises. Kui ligimese jaoks rõõm ja vaimustus olla tundub kunst omaette, siis tüliõunapuu likvideerimiseks kahenaabrisae tarvitamine on lihtsalt kättevõtmise asi.

Leidkem, kallid kaimud, jaanikuuilust ja valgetest öödest lepitust. 

URVE TINNURI

blog comments powered by Disqus