Küsisin riigikogu ees Euroopa Stabiilsusmehhanismiga liitumist kaitsnud rahandusministrilt, et kas ta ise usub siiralt sellesse, et ESM lahendab pikas perspektiivis eurotsooni võlakriisi ja ei lükka sisuliste probleemide lahendamist ja osade riikide maksejõuetuks kuulutamist hoopis edasi.
Viimase tulemusena oleks kahju Euroopa riikide majandustele lõppkokkuvõttes palju suurem ning ESMiga liitunud riigid tehtud väljamaksete võrra vaesemad. Ministri vastus kõlas järgmiselt: “ESM on hapnik haigele, ei midagi muud. Ta annab aega, ta ei anna midagi muud kui hapnikku kodutöödeks. Majandusprobleemid on palju sügavamad kui riigi rahandus. On ülemäärased universaaltoetused, liiga majandusvaenulik maksusüsteem, üle jõu sotsiaalsüsteem laiemas mõttes…”
Jälle lubatakse lastetoetuste reformi
Reformierakond on ilmutanud sel suvel “erakordset” vastutulelikkust ja lubanud “juba” järgmisel aastal alustada lastetoetuse reformiga ning maksta täiendavalt toetust neile, kes seda reaalselt ka vajavat. Plaanis olevat tõsta vaesuses elavate perede esimese ja teise lapse toetust “koguni” 10,8 euro võrra kuus ning kolmanda lapse oma suuremeelselt 22,5 euro võrra. Minu hinnangul on väga küüniline nimetada taolist kava reformiks. Miks? Ikka sellepärast, et riik ei peaks n-ö tõukama peret vaesusse, et lapse kasvamist toetama hakata.
Tõele ei vasta ka rahandusministri väide, justkui oleks abi vajavate riikide hädade üheks põhjuseks suured ja universaalsed lastetoetused. Põhjuseks on ennekõike harjumus mitte makse maksta ja laiemas mõttes ka üle jõu käiv sotsiaalsüsteem, aga mitte lastetoetused.
Kreeka, Hispaania ja Itaalia ei hiilga ei kõrgete lastetoetuste, perekesksete teenuste ega ka kõrge sündivusega. Kõigis neis riikides jääb sündivus ühe fertiilses eas naise kohta tublisti Eestile alla. Seda vastupidiselt Põhjamaadele, kus lastetoetused on kordades suuremad kui Eestis ja kus peredele pakutakse ka läbimõeldud teenuseid, olgu nendeks siis lasteaiakohtade või huvihariduse kättesaadavus. Samal ajal ei ole kuulda, et lastele mõtlemine oleks seadnud löögi alla Soome, Rootsi või Taani finantsvõimekuse või –stabiilsuse.
Uuringud ja ka Põhjamaade kogemus kinnitavad hoopiski, et universaalsed toetused on kõige tõhusam viis võitluses lastega perede vaesuse vastu. Universaaltoetuse maksmise põhimõte on, et kõik lapsed on riigi jaoks võrdsed, et iga lapse kasvatamisega kaasnevad kulud ning riik peaks omalt poolt tegema kõik, et hoida ära perede vaesusriski sattumist.
Lastetoetuse saamine ei tohi olla vaesuse tunnuseks. Loomulikult tuleb märksa rohkem aidata majandusraskustes peresid, kuid selleks on erinevad toimetulekutoetused ja teenused, mida peavad maksma või osutama nii riik kui kohalikud omavalitsused.
Paraku on täna sageli nii, et kui on oht, et lapse sünni korral võib pere vaesuda, siis pigem otsustatakse kas kolmandast, teisest ja isegi esimesest lapsest loobuda või lükatakse lapse saamine tulevikku. Väga kurb tõsiasi, eriti värske uudise valguses, kus anti teada, et sündide arv langes esimesel poolaastal aastate madalaimale tasemele ja võrreldes eelmise aasta sama ajaga sündis Eestis 354 last vähem. Arvestades asjaolu, et sünnitusealiste naiste arv on meil täna tipus, on see selge märk valitsuse tegemistest ja tegematajätmistest.
Aidata tuleks ühe vanemaga peresid
Kuidagi ei saa eitada tõsiasja, et kõigile lastele suunatud senisest suurem lapsetoetus annaks peredele kindlustunnet juurde, aidates nii kaasa ka sündivuse tõusule.
Kindlasti peaks proportsionaalselt lastetoetuse suurenemisega kasvama ka üksikvanema lastetoetus. Samuti tuleks riigil välja töötada toimiv süsteem, et aidata seni, kuni üks vanematest elatisraha maksmisest kõrvale hoidub, ühe vanemaga peresid.
Mis puudutab rahandusministri väidet, et ESM on kõigest hapnik hädasolevatele riikidele, siis tegelikkuses on vaja hapnikku kogu aeg, et elus püsida. Probleemsetele riikidele ei jaksa me pidevalt hapnikku juurde anda, küll aga lasub meil kohustus varustada iga päev hapnikuga oma lapsi. Seetõttu mina isiklikult ei usu, et Eestil on mõistlik ESMiga liituda, sest viimane ei kõrvalda tegelikke probleeme, vaid lükkab lahendust edasi, raisates esialgu 150 miljonit eurot Eesti maksumaksja raha.
Samas olen nõus eraldama riigieelarvest aastas sadakond lisamiljonit, et kolmekordistada lapsetoetust. Sotsiaaldemokraadid on käinud riigikogus korduvalt välja ettepaneku, et ajale ammu jalgu jäänud 19-eurone toetus tuleb kergitada ligi 60 euroni. Raha nii selleks kui ka uute lasteaiakohtade ehitamiseks on olemas. Küsimus on prioriteetides, ei muus. Seda kinnitab kas või see, kui lihtsalt lubab valitsus leida vahendeid ESMi sissemaksete tegemiseks.
Lapsed vajavad kasvamiseks ja arenguks pidevalt hapnikku. Tagantjärele andmisest pole mingit kasu. Kes maksab tulevikus meie riigimeeste Euroopa solidaarsuse märgiks antud hiigelsuured garantiid, kui me ei oska täna oma peredega solidaarsed olla?
i
URVE PALO, Sotsiaaldemokraatliku erakonna aseesimees, riigikogu liige
