Väike Jaan niheles toas ja ootas kannatamatult nääre. Näärideks tuuakse kuusk, sinna on veel paar päeva aega. Vanaema istus Dzintarsi raadiokasti roheliselt helendava tulesilma juures ja püüdis kannatlikult kahisevast nõukaaegsest eetrist Ameerika Hääle jõulujutluse katkeid. Toa ainuke aken avanes vastu naabermaja kivist tulemüüri ja sealt ei paistnud nääre ega midagi.
Raadio peal seisis kandiline veeklaas vanaema hammastega. Läbi vee kumas nende valget ja roosat värvi ja roostevaba traat oli seal ka. “Vanaema! Miks su hambad klaasis on?” küsis Jaan. “Need ei ole hambad, need on valehambad.” “Aga kus su õiged hambad on?” “See on pikk lugu.” “Räägi, vanaema!” Raadio kahises ja ragises, vanaema vajutas selle vandlikarva nupust kinni, pani valehambad suhu ja hakkas rääkima.
“Elasid-olid kord kolm õde. Kui nad mehele läksid, said kaks õde endale kaasavaraks lehma, kolmas aga õmblusmasina.” “Aga kus nad elasid?” “Nad elasid Ingerimaal.” “Kas Ingerimaa on kaugel?” “Üsna kaugel.” “Ja mis nad siis tegid?” “Eks kaks õde hakkasid oma lehmi karjatama ja kolmas hakkas õmblema. “Ja mis siis sai?” “Siis tuli ulgumine ja hammaste kiristamine.” “Mis ulgumine?” “See on sõda.”
“Ja mis selles sõjas sai?” küsis Jaan peale mõttepausi. “Kaks õde jäid maale lehmi karjatama. Kolmas õde võttis õmblusmasina ja mehe, kes sõjast tagasi tuli ja väikesed lapsed ja kümme kuldraha ja läks ära. Vahepeal olid sõdijad ära leppinud ja enda vahele riigipiiri tõmmanud. Aga alguses oli see piir veel siit-sealt lahti ja me saime sellest üle.”
“Kuule, vanaema, kas sina olidki siis see kolmas õde?” “Olin jah.” “Ja see oli meie õmblusmasin?” “Oli jah, mine vaata, mis selle nimi on.” Jaanil olid tähed selged, ta puges voodinurka seina äärde, vajutas masina tallalaua alla ning luges siis masina jalalt malmtähti: “S-I-N-G-E-R. Singer.”
Aga vanaema, kas see hammaste kiristamine oli siis nii suur, et hambad täitsa katki läksid?” “Mitte ainult see. Me pidime ka hambad ristis tööd tegema, et meil midagi hamba alla panna oleks.” “Kas oli siis?” “Oli. Aga me saime ka selgeks, et ainult see, mis hammaste taga on, on oma, sest need asjad, mis me endale kogusime, võeti meilt ära. Ja vanaisa võeti meilt ära, tema pani hambad varna veel kaugemal, kui Ingerimaa. Kaalus siis 44 kilo.” “Kes ta ära võtsid.” “Aitab küll, see on veel pikem lugu.”
Vanaema pühkis silmi ja kohendas prille. Jaan istus mõnda aega vaikides, siis hakkas suus oma hambaid katsuma. Neid oli üsna mitu ja nad olid teravad. Hambad olid paigas ja ei logisenud. Jaan katsus ühe korra veel, üks hammas oli ikka natuke kahtlane. “Vanaema, aga kui mina hambaid kiristan, kas minu hambad lähevad ka katki?”
“Sinul tulevad piimahammaste asemele uued hambad.” “Kas uued hambad on tugevamad kui vanad?” “On küll. Ma õpetan sulle, kuidas hambaid veel tugevamaks saada. Kui sul hammas suust lahti tuleb, viska see üles ahju otsa ja lausu: “Kilk, võta luuhammas, anna mulle raudhammas!” Ja siis tulevadki nii tugevad hambad, nagu oleksid nad rauast.”
Jaan mõtles vanaema sõnade üle pikalt ja jättis nad hästi meelde. Kui hambad hakkasid logisema, heitis üks teise järel ahju otsa. Esimene tuli päris hõlpsasti suust lahti, teist pidi näppudega koukima. Kolmanda hamba ümber sidus ta tugeva niidi, teise niidiotsa sõlmis ukselingi külge ning jäi toolil töölt koju tulevat isa ootama. Iga hamba juurde lausus nõiasõnad: “Kilk võta luuhammas, anna mulle raudhammas”. Ja tulidki tugevad hambad, millega end elust läbi närida.
Jaan on nüüd suur mees ja elus palju näinud. 25. eluaastaks oli ta igasuguseid asju õppinud ja tarkusehambad suhu saanud. Veel oli ta selgeks saanud, kuidas keelt hammaste taga hoida ja kodus omaette hambaid teritada. 50. juubelil selgus äkki, et tal on vale hambumine, mitte see kõige sobivam. Ja siis selgus veel, et kõike, mida kirjutatakse, ei tasu uskuda. Tal ei olnudki 32 hammast, nagu peab, oli ainult 31! Ometi polnud ta ühtegi välja lasknud tõmmata, kuigi riigi suur roosakas kämmal talle selle jaoks tervelt 40 eurot pakkus. Hammusta või huulde!
Aga jõulude ajal juhtub imesid! Jaan istub jõulukuuse all, loeb hambad uuesti üle. Vasakult paremale, kontrolliks ka paremalt vasakule. Selgub tõsiasi, et nüüd on tal ka vasakus alalõualuus viimane tarkusehammas kohal! Naeratused naisele, lastele, lastelastele ja tervele Euroopale. Küllap nüüd tuleb ka tarkus. Häid jõule kõigile!
JAANUS JÄRS
