Mis on väärtuslikum, kas elus asi või eluta asi? Investeeringud masinatesse-seadmetesse on riik vabastanud maksudest, aga rahanatukese pealt, mille tööandja panustab inimeste tervise hoidmisse-taastamisse, maksab ta täie rauaga – nii tulu- kui ka sotsiaalmaksu.
Trahvitav hoolivus
Mutreid tuleb õlitada, targad seadmed varustada viirusetõrjega, teab tark ettevõtja, ja teebki seda. Oma töötajate eest hoolitsemine on aga rahaga trahvitav: puugisüsti eest metsamehele, gripivaktsiini eest teenindajale või õlavöötme massaaži eest arvutis istujale peab tööandja välja käima pea topeltsumma. Sama kehtib ka «tehnohoolduse» ehk tervisespordi kulutuste hüvitamise kohta.
Maksustamine võtab paljudelt ettevõtjatelt võimaluse või valmiduse turgutada oma töötajate tervist ja töövõimet.
Teab juba mitu korda esitasid sotsiaaldemokraadid juuni alguses riigikogule tulumaksuseaduse muutmise eelnõu. Selle eesmärk on lasta tööandjal pisutki hoolt kanda oma rahva tervise eest, vabastada ta maksudest nende kulutuste pealt, mis edendavad töötajate tervislikku eluviisi, vähendavad haigestumist ja toetavad haigestunud inimeste taastumist – alustuseks 400 euro piires ühe töötaja kohta aastas.
Praegu peetakse ju erisoodustuseks (ehk mitterahaliseks palgaks, millele lisandub nii tulu- kui sotsiaalmaks) näiteks ka töötaja prii võimalust kasutada spordisaali ja ujulat, mille tööandja kinni maksab, või taastusravikabinetti töökohal, mille ettevõtja on oma kulu ja kirjadega soetanud.
Selline kord on jabur, lausa kahjulik, sest pinges ja pahatihti haiglasevõitu töötajad pidurdavad ettevõtete arengut ning seeläbi kogu riigi majanduskasvu. Kui paraneks inimeste tervis, väheneksid ka tööandjate ja riigi kulutused nii ravikindlustusele kui tööjõukulude peale laiemalt.
Et haigestumise kolme esimese päeva eest enam haigusraha ei saa, kiputakse ju poolpõdurana tööle, mis teeb tervisele tihtilugu ainult kurja.
2009. aasta 1. juulist on just tööandjal kohustus maksta oma töötajatele haigushüvitist haigestumise neljandast kuni kaheksanda päevani, seega oleks ta vägagi huvitatud oma inimeste heaolust. Ennetustöö on alati tulusam kui kahjutule kustutamine või ränga haiguse ravi. Seda mõistab ka arukas tööandja – kui vaid seda erisoodustusmaksu ees ei oleks!
Pole tervist, pole rõõmu
Kui masin läheb katki, vahetatakse see uue ja parema vastu välja. Inimesed on meil aga ükshaaval üles loetud ja nüüd on meid 75 816 võrra ehk tervelt 5,5 protsenti vähem kui kümme aastat tagasi. Sündimus väheneb, võõrsile lahkunuid on aina rohkem. Pakku ei minda mitte hea elu eest, minnakse ikka sinna, kus inimest osatakse paremini hoida ja väärtustada.
Nõnda saavadki muu maailma tööandjatele meie haritud ja töökad inimesed, meie tööandjatele aga jäävad tühjad pihud. Juba praegu valitseb nii mitmelgi alal tööjõunappus, väärt töötajat otsi või tikutulega taga. Ometi on meie inimeste ajud ja anne rikkus, millega suudame välisilmale konkurentsi pakkuda. Mille päralt pärsib siis riik ettevõtja investeerimist inimvarasse, oma töötajate natukestki motiveerimist?
Kui pole tervist, ei suuda inimene muustki rõõmu tunda, mis siis veel loovast ja innukast töötegemisest rääkida. Ühe käega kulutab riik – näiteks sotsiaalministeeriumi ja selle tervise arengu instituudi kaudu – tervislike eluviiside propaganda peale raha, teise käe aga paneb terviseedendusele ette.
Maksupoliitika on tükk maad tõhusam hoob inimeste käitumise suunamiseks kui mis tahes sõnad või turunduskampaaniad. Inimene võib ju arugi saada, mis teeb talle head, mis halba, aga mida selle teadmisega peale hakata, kui raha spordisaalis või ujulas käimiseks pole. Üle poole Eesti elanikest teenib alla keskmise palga, paljud – ennekõike lastega pered – elavad suisa peost suhu.
Neid inimesi, kes üldse spordiga ei tegele või kes liigutab ennast vaid mõne harva korra aastas, on meil 32 protsenti, sedastab täiskasvanud rahvastiku tervisekäitumise uuring. Korrapäraseid trennitegijaid on aga kõige rohkem suurema sissetulekuga inimeste seas. Pole kahtlustki, et kui tööandja saaks kas või osaliselt kinni maksta sportimisvõimalused, suurendaks see tema töötajate kehalist aktiivsust.
Tõsi, inimeste harjumused ei muutu üleöö, tervislike eluviiside kasvatamine nõuab järjepidevat tööd. Ometi tuleb neid kõigi vahenditega väärtustada, meie väheneva ja vananeva rahvastikuga riigis on see elu ja surma ehk kestmise ja hääbumise küsimus. Ja veel – ema või isa, kes on spordiga sina peal, annab spordipisiku edasi ka oma lastele.
Naeratuse lappimine
Vabastades investeeringud terviseedendusse erisoodustusmaksust, tuletaks riik kitsile või ka lihtsalt kitsastes oludes tegutsevale ettevõtjale meelde, et inimene on tähtsam kui masin.
Muide, kuidas teile meeldiks teenindaja, kes ainult uriseb kliendi peale, sest ta ei söanda oma hambutut suud ei nõuandmiseks ega naeratamiseks paotada? Kui inimesel endal ega riigil ole raha ka kõige elementaarsemaks hambaraviks, ehk suudaks siis tööandja oma firma visiitkaardile naeratuse tagasi anda? Hambutus on saanud meil lausa rahvuslikuks nuhtluseks. Korras hambad ei ole üksnes ilu pärast, neid on vaja ka tervise hoidmiseks.
Seni on sotsiaaldemokraatide kõik ettepanekud muuta tööandja hooliv suhtumine oma töötajate tervisesse kas või osaliselt maksuvabaks valitsuskoalitsiooni häältega tagasi lükatud. Oleme jätkuvalt seda usku, et elus inimene on kallim mis tahes riist- või elutust tarkvarast. Lootkem parimat ja – naeratagem, kes saab!
i
HELJO PIKHOF, riigikogu liige, SDE aseesimees
