Minu kodukandi üks staažikamaid ja legendaarsemaid hambatohtreid täheldanud
kord muiates, et tema tuttavad ajavat teinekord lausa poes või tänaval suu ammuli ja paluvat haigele hambale pilk peale visata. Selle peale lausunud stomatoloogi günekoloogist õde, et naistearst on ikka etem olla. Keegi ei hakka ju poes või tänaval…
Ent see selleks. Jätkem täna kõrvale naerukoht ja kõnelgem eelkõige hammastest, mis ei kipu pakitsema mitte üksnes suus, vaid ülekantud tähenduses ka südames ning mille valupisted on vahel nii väljakannatamatult piinavad, et rebi ennast kasvõi keskpaika turuplatsi hingeliselt alasti. Käega katsutavat ja meeltega tuntavat kasu sellest ilmselt ei tõuseks, sest möödakõndijate hulgas leiduks vaevalt seisatujaid, või kui, siis pigem uudishimu, mitte osavõtlikkuse ajel.
Meil on neetult kiire
Igaühe elus leidub ju praegusajal liigagi piisavalt isiklikke muresid ja raskuspunkte, et ulatuda nägema ligimese omi. On laenud ja liisingud, loru mees või litsakas naine, rahanappus ja lagedavõitu söögilaud, töötu staatus või säherdune tööandja, kes sunnib rügama poolhaigena ja poole ööni. Ja ehkki päev, nädal, kuu ja aasta on täpipealt niisama pikad, nagu olid mullu ja toona, on ajapuudusest saanud põhjus mitteolemiseks, mittetulemiseks ja mittejõudmiseks.
Kellele meist ei tunduks tuttavad järgmised olustikupildikesed. “Mul on neetult kiire!” ulatab kunagine klassikaaslane käe ja pühib maruhoona ümber tänavanurga. “Olengi juba hiljaks jäämas,” vabandab vana hea tuttav, lehvitab autoaknast ja tallab närviliselt gaasipedaali. “Imelik, et enam põrmugi aega ei ole,” vangutab kolleeg pead ja silmitseb mobiilile laekunud teadet nagu tähendussõna. “Vastan su murelikule kirjale homme, täna on muid kohustusi,” saadab teises maailma otsas elav sõber rutaka sõnumi. “Tuled ehk millalgi külla?” kutsub sugulane kõhklusenoodikesega hääles. “Aga helista ette…” Helistamisele, ka teisele kostub vastuseks, et praegu pole kohe üldse mahti kokku saada, võib-olla kunagi hiljem.
Väikepoes plombeeriti mõnigi tuikav hammas
Vist mõtlevad paljud meist kahjutundega, et lisaks majanduslikule stabiilsusele, kõlblusele ja hingerahule on meilt võetud ka armsad kindlate kokkusaamiste paigad. Koos üksikloomapidamisega kadusid aegade hämarusse piimapukid, mille juurde toodi hommikuti kokku nii supivalgus, kohalik kõmu kui ka jagamist vajavad mured-rõõmud. Hiiglaslikud kaubanduskeskused on suretanud välja maakauplused, nagu ka linnade keldri-ja nurgapoekesed, kus müüja tundis kõiki ja kõik tundsid müüjat, usaldades teda nagu pihiema. Ühekandirahvas sai neis pisikestes ärides kokku, kõneles sabas seistes juhtunust-sündinust ning üsna sageli jõuti ka südamepuistamiseni. Iga taoline pood kujutas endast klubi, kus valitsesid aegade jooksul välja kujunenud reeglid, tõed ja traditsioonid ning kus kuidagi valutult ja märkamatult sai hinge pealt räägitud kogu see taak, mille pärast eestlasest inimene naabri uksele koputama ei paindu.
Nii mõnigi sisemuses tuikav silma- või purihammas plombeeriti lahke sõna ja kaastundliku puudutusega ning nii mõnigi mürgikihv tõmmati sedavõrd osavalt välja ja asendati naljahambaproteesiga, et tuimastuse puudumist polnud märgatagi.
Elame üksteisest mööda
Nüüd, mil seesama ühekandirahvas kaubanduskeskuse eskalaatoritel kes üles, kes alla tuhiseb ning rüsina ja kuklasse kloppiva taustmuusika saatel oma sisseoste toimetab, näib elu nagu klassikaline tragöödia käestlibisenud võimalustest.
Uue ja mugavaga on hõlbus kaasa minna, palju lihtsam kui mälestust või pidepunkti mälusopist kaotada. Mis siis imestada, et hammas, olgu see siis tarkuse oma, petlikku kuldkrooni kandev või kogunisti närvita võltskikuke, pakitseb südamesügavusse välja. Tuttavad tohtrid aga on kiirusele üha enam lõivu maksvas ning tundmatuseni muutuvas olustikus ühtäkki liiga kaugeks jäänud, et nende ees suud ja südant paotada. Pigem avame ennast võhivõõrale hingearstile, sest temaga kõnelemiseks on võimalik aeg ja kohtumispaik kinni panna, ilma et öeldaks: aega pole, võib-olla edaspidi…
Nii me siin Maarjamaal elame – külg külje kõrval, ent üksteisest mööda, rahvustundest ja eestlaseks olemise uhkusest alles ainult riismed, ja varsti-varsti, kui taskud kõlisevatest euromüntidest rasked, võime omaks pidada veel vaid neid kolme koduvärvi, millega kodasid kaunistada. Meid endid aga ei sobi miski rohkem kaunistama kui ligimesearmastus, hoolimine ja ärakuulamisoskus. Need omadused tunduvad vajalikud, õiged ja asendamatud eriti nüüd, mil aegade keerukust meie nahal otsekui ihukreemi testitakse, ning me peaksime neid võtma sedavõrd tõsiselt, nagu oleks see meie viimane teene kellelegi enne sõdu või surma. Sest kui me enda ja üksteise hingede tervise eest hoolt ei kanna, siis kellele jääb meil üle see heategu usaldada? Jumalale? Aga…valmiskujul üle antud maailma näol tegi see sümpaatne habemik ju meile niigi kõik ette ja taha ära.
i
URVE TINNURI
