Külap on kõik märganud, et päike on juba tükimat aega kokkuhoiurezhiimil ja läheb järjekindlalt üle järjest lühemale tööpäevale.
Hommikuti ei viitsi ta enam öisest udulaamast enne keskhommikut läbi piiluma hakata, õhtuti viskab aga aegsasti jalad seinale, iga päevaga pisut varem.
Inimesi on aga tabanud nakkushaigus, mis kõigist külmetushaigustest levivam: konserveerimistõbi. Kaubandustöötajad on tähele pannud, et sama kärmelt kui vaesel nõukaajal kaob poeriiulitelt jäme sool ja äädikas. Ka suhkrut ostetakse taas suuremates kogustes ja purkidel-kaantel on hea minek. Ju oleme oma tarbimisharjumustega ringi peale teinud ning vana ja äraproovitu juures tagasi. Ükskõik, kui kirevad on salatite-keediste-kompottide sildid purkidel, mida raha eest saada võib, on nende kõigi sisul üks täpselt määratlemata miinus — lihtsalt pole see! Kõike on maitstud ja kogetud, nüüd tahaks jälle oma, mis ka naabrinaise valmistatuga iialgi päris sarnane pole. Teine põhjus on ilmselt põhjamaine talveks varumise instinkt. Pole meie loomuses elada peost suhu ja et valgust ega soojust talveks purki panna ei saa, siis varutakse vähemalt toidupoolist.
Aga hanesid on juba lendamas nähtud ja hallad järelikult meie poole teel. Loodame, et luiged veel ei kiirusta ja lumeni paar kuud aega.
Homme kell 0.18 algab sügis.
22. september 2009
