Raske südamega tuleb hakata hinnangut andma parteikaaslase Kajar Lemberi ekslikule seisukohavõtule haldusreformi küsimuses.
Ma ei hakka ümber jutustama 1. aprilli Maalehes väljendatud seisukohti ega ka Lemberi vassingut 7. aprilli Vooremaas, vaid ütlen välja oma arvamuse. Juba kümme aastat on seda teemat uperpallitatud, paigalt saamata.
Härra Lember saab isegi aru, et ta ei mõtle oma artiklis riiklikult, vaid püüab rahva ees pugemisega Rahvaliidu langema hakanud mainet päästa. Rahvas soovib aga valitsemiskulude laiahaardelist ja kiiret vähendamist.
Majanduslikult mõtlevad inimesed mõistavad, kui suure osa maksumaksja rahast peab väike Eesti Vabariik kulutama välissaatkondade ülalpidamiseks, osalemiseks rahvusvaheliste organisatsioonide töös, riigi valitsemiseks ja kaitseks. Seda mõistab ka hr Lember, kuid tahab ikkagi lükata teadmata kaugusse haldusüksuste arvu vähendamise.
Läti, Soome ja Rootsi on suutnud küsimuse edukalt lahendada.
Eesti Vabariigile on kõige ratsionaalsem jätta 15 maakondlikku valitava volikoguga üksust, lisaks viis vabariikliku alluvusega linnavalitsust. Sellisel juhul jääb maavalitsusüksuse suuruseks keskmiselt 44 300 elanikku, mis on võrreldes teiste Põhjamaa riikidega väiksem. Muidugi jääksid kohale endisse valda sotsiaaltöötajad ja mõned täitevtöötajad, selle otsustab volikogu. Tavainimese ja pensionäri probleemid lahendab sotsiaaltöötaja. Seda panin tähele, kui töötasin volikogus.
Mul oli õnn töötada Jõgeva valla eelmises volikogus, kus valla läbimõõt on 50 km ja rahvaarv üle 6000. Edukalt sai renoveeritud maakondliku tähtsusega Kuremaa tervisekeskus, tuulik,
Lõpetuseks ütlen välja oma seisukoha: pean vajalikuks Rahvaliidu liitumist Sotsiaaldemokraatliku Erakonnaga võrdsetel alustel.
Minu ettepanek on alustada haldusreformiga aastal 2013, enne uusi valimisi.
ENDEL SÖÖT, Rahvaliidu asutajaliige
