Eelmisel aastal ametisse astunud valitsus on ühe oma eesmärgina sätestanud haldus- ja riigireformi läbiviimise. Üsna loomulik on, et teema kütab kirgi, ja nii palju, kui on erinevaid inimesi, on ka erinevaid arvamusi. Ootuspäraselt on palju neid, kes arvad, et teemat on väga pikalt arutatud, kuid see pole kuhugi välja jõudnud ega jõua ka tulevikus.
Teisalt ollakse nõus, et haldusreformiga seostub omavalitsuste võimekuse kasv, professionaalsemad ametnikud ja efektiivsem töökorraldus. Kardetakse aga ääremaastumise jätkumist ja reformi kui mehhaanilist piiride joonistamist ilma sügavama sisuta. Küsimusele, kas peate vajalikuks muutusi riigi ja kohaliku elu juhtimises, kuuleb vaevalt vastust “ei”. Samas, kui asi hakkab jõudma tegudeni, tundub, et häid lahendeid justkui poleks. Kuid selge on see, et muutusi oodatakse ja tõele au andes ootan seda minagi.
Haldusreformi jätk peaks olema riigireform
Oleme maavalitsuses saanud mitmeid kõnesid kodanikelt, kes räägivad segadusest ja teadmatusest ning see on väga inimlik, kuid veel rohkem viitab see vajadusele elanikkonda avatult ning laiapõhjaliselt arengutega kursis hoida.
Nähes valitsuskoalitsiooni otsustavust haldus- ja riigireform seekord ära teha, peame koos riigisektori, kohalike omavalitsuste ja siin elavate inimestega keskenduma Valgamaa jaoks parima lahendi leidmisele, mitte vaikselt ootama ja lootma, et ehk läheb reform ka seekord meist mööda.
Valitsus on kriteeriumid koos ekspertidega välja töötanud, neid võib lõputult vaidlustada ja küsida, miks üks või teine number. Selge on, et kavandatav reform on eelkõige haldusterritoriaalne ehk selle eesmärk on liita omavalitsusi ja ei lahenda mitmeid probleeme, mis seotud eelkõige omavalitsuste rahastamisega. Haldusreformi jätk riigireform peab vastused andma ülesannete jaotusele ja rahastamisele kohaliku omavalitsuse ja riigi vahel. Aga juba täna on Valgamaal mõttekas alustada ettevalmistusi parima lahendi leidmiseks.
Valitsuskabineti otsusena peab omavalitsusüksuse minimaalne elanike arv olema 5000. Välja on toodud ka erand, mille järgi võib elanike arv olla vähemalt 3500. See tähendab, et vähemalt nelja kohaliku omavalitsusüksuse ühinemisel võib nende elanike koguarv jääda alla 5000 elaniku.
See seab aga piirangud riigipoolsele toetusele. Valgamaal tundub, et meil erandite rakendamiseks põhjust ei ole ja seega sellega arvestada ei saa.
Teha on palju ja aeg on halastamatu
2017. aasta 1. jaanuar on see tärmin, kui omavalitsused peavad oma otsusedvabatahtliku ühinemise läbiviimiseks maavanemale teatavaks tegema.Selleks on omavalitsustel väga palju veel teha ja aeg on siinkohal halastamatu.
Vaadates, kes kellele maakonna omavalitsusest on ühinemisettepanekuid teinud , siis kiireim ja edukaim on Tõrva piirkond. Nimelt tegi Helme vallavolikogu 25. märtsil 2015 piirkonna volikogudele ühinemisettepaneku, millele sealsed omavalitsused positiivselt vastasid, ning nemad on oma ühinemisega sisuliselt lõpusirgel.
2015. aasta 6. novembril väljastas Õru vallavolikogu ühinemisettepaneku nn maavaldadele. Need on Karula, Sangaste, Taheva. Tõlliste, Puka ja Palupera. Samuti vastasid kõik omavalitsused ettepanekule läbirääkimiste alustamiseks positiivselt.
2015. aasta 11. detsembril tegi maakonnakeskus Valga ettepaneku piirkonna omavalitsustele ning kuuest omavalitsusest on hetkel positiivse vastuse saatnud kolm. Hummulis, Õrus ja Sangastes pole volikogu veel oma otsust teinud.
Ettepanekuid on saabunud ka väljastpoolt maakonna piire. Detsembris said Elva innavolikogu ettepaneku meie maakonnast Puka ning Palupera vald, kus vastati ettepanekule jaatavalt.
Enne aastavahetust jõudis oma ühinemisettepaneku teha ka Otepää, kust saadeti läbirääkimiste algatamiseks kiri meie maakonnast ainult Palupera vallale. Küll said ettepaneku veel Põlvamaalt Kanepi ja Valgjärve ning Võrumaalt Urvaste vald. Meile
teadaolevalt on jaatava vastuse saatnud praeguseks ainult Palupera vallavolikogu.
Muutuste elluviimine on keeruline protsess
Kindlasti tuleb siin toonitada asjaolu, et kõik volikogud peavad oma otsuse, olgu see siis eitav või jaatav, tegema ja vastava otsuse koopia esitama ka maavanemale. Liitumine üle omavalitsuse ja maakonna tänaste piiride on võimalik ning võib osutuda vägagi mõistlikuks.
Igasuguste muutuste elluviimine on keeruline protsess. Seega tuleks kaaluda mitmeid mõtteid ja ettepanekuid. Arutleme võimaluste üle, mis Valgamaad reformi käigus võivad ees oodata. Siintoodud mõtted olen edastanud ka Valgamaa omavalitsusjuhtidele.
Minu esimene eelistus on üks omavalitsus tänase maakonna piirides, kaaludes siinjuures ka võimalust liita Valgamaaga need alad, mis praegu ei ole maakonna piirides, aga oma asjaajamistes liiguvad pigem Valgamaa poole kui mujale. Näiteks Põlvamaalt Valgjärve küla.
Selle plussiks oleks piisavalt suur rahvaarv (ca 31 000) ning suurem eelarve. Nii säilitame praeguse maakonna, mille ühtse mainekujundamisega oleme tegelenud. Ääremaastumise peatamiseks ja elanike paremaks teenindamiseks on võimalik luua kolm kuni kuus osavalda. Neile jääb teatud iseregulatsiooni võimalus koos volikogu poolt kinnitatud eelarvega.
Osavaldade ülesannete hulk on kokkuleppe küsimus, nende otsustada jääksid põhiosas niinimetatud pehmemad asjad, nagu kultuuri- ja noorsootöö, sport ja sotsiaaltöö. Aga ka heakorraga seotud küsimused.
Praeguste rahvamajade, raamatukogude ja koolide säilimine on eelkõige kogukonna otsus. Loomulikult tuleb arvestada, et valikud tehakse taaskord volikogus, kuid tugeval kogukonnal on siin väga suur võimalus enda eest seista.
Ühinemine ümber kolme tõmbekeskuse
Seega, kui kogukonnas on piisav hulk aktiivseid inimesi, siis ei tohiks ühinenud suurvallal olla mingit põhjust praeguste elanike jaoks olulisi asutusi sulgema hakata. Ainult inimeste jätkuv äravool võib saada otsustavaks ning ehk mõjutab see inimesi liikuma just tänase maakonna ehk tulevase omavalitsuse sees.
Selge on seegi, et kavandatav haldusreform meie ääremaastumist kohe ümber ei peata. Näiteks kui Puka valla Aakre küla jääb Valgamaa koosseisu või liitub Tartumaaga, siis ääremaaks jääb ta kahjuks mõlemas suunas ikkagi. Saame oma võimalusi üksnes ise ära kasutada ja kogukonnana neid parandada. Minu arvamus on, et Valgamaa piiriäärsete valdade ääremaastumine oleks väiksem siis, kui nad jääksid praeguse maakonna piiridesse.
Läbirääkimisi saab omavalitsuste vahel alati pidada, aga suure omavalitsuse tekkeks peab mõni maakonna omavalitsus võtma initsiatiivi ja tegema ettepaneku kõigile Valgamaa linnadele ja valdadele.
Kui Tõrva piirkond jääb ikka oma otsusele kindlaks ainult omavahel ühineda ja uutesse läbirääkimistesse ei astu, siis on teiseks võimaluseks kaks omavalitsust: Tõrva piirkond ja ülejäänud Valgamaa.
Kolmanda võimaluse oleme ühiselt kirja pannud maakonna arengustrateegias. See on ühinemine ümber kolme tõmbekeskuse – Tõrva, Otepää ja Valga. Hetkel käivad mõttetalgud ka maavaldade ühinemise osas, mis peaks tööle hakkama võrgustikupõhisel kogukondade koostööl. See on sümpaatne mõte, aga siis jääb Otepää välja ja üksi ta valitsuse ette antud kriteeriumi rahvaarvu osas välja ei anna.
Kokkuvõttes on need kolm ettepanekut ka minu eelistused haldusreformi kavandamisel Valgamaal. Loomulikult on variante veel ja arutelude käigus võib tekkida uusi mõtteid. Oleme Valgamaa haldusreformi merel tanker 13 kapteniga, mis keerab aeglaselt. Parema arengu ja liikumise nimel algatame lähiaja kõigi piirkonna omavalitsusjuhtide ning sealsete arvamusliidritega mõttetalgud, et kaaluda veelkord kõiki mõtteid ja ideid edasiminekuks.
Omavalitsusjuhtidele tahan veelkord südamele panna, et te ei unustaks kohalikke elanikke ja hoiaksite neid ettepanekutega kursis.
Arvestades asjaolu, et ettepanekud peavad järgmise aasta 1. jaanuariks tehtud olema ning sealhulgas ka rahva arvamus välja selgitatud, siis on kiire.
Vooremaa jätkab haldusreformi teemaliste arvamuslugudega. Seekord teavitab Valga maavanem lugejaid sellest, kuidas neil on siiani läinud ja millised on võimalused edaspidiseks. Maakond on meiega mõneti sarnane.
MARGUS LEPIK, Valga maavanem
