Haldusreformi seadus on riigikogus vastu võetud. Võib öelda, et esimene hoogne samm riigireformi teel on astutud.
Nüüd on võimalik tegutseda paralleelselt. Kohalikud omavalitsused saavad kindluse ühinemisläbirääkimisteks ja teha julgemalt ettevalmistusi ühinemiseks. Riigi tasandil on võimalik asuda tõsisemalt tegelema riigihalduse tõhusa korrastamisega.
Kõik võimalik peab olema oma
Usun, et tänaseks on omavalitsuste ühinemise vajalikkusest nii palju räägitud, et detailidesse laskumine oleks juba pisut liiast. Kordan siiski üle: haldusreform näeb ette tänaste väikevaldade ja -linnade ühendamise, et moodustuksid suuremad omavalitsusüksused, kes suudavad end ise oma vahenditest majandada, plaanida ise terviklikult oma arengut, pakkuda ise oma elanikele kvaliteetsemalt avalikke teenuseid ning pidurdada sel moel maapiirkondade ääremaastumist.
Õudusjutud sellest, et haldusreform suretab elu maal ja sulgeb koolid, ei tohiks enam kedagi ilmaasjata hirmutada. On selge, et kooli uksed avavad lapsed ja elu maal elavad inimesed. Kui ei ole inimesi, siis jääb küla tühjaks, ja kui ei ole lapsi, siis on koolimajas vaikne. Kahe-kolme omavalitsuse liitumise järel ei kolita ühtegi alg- ega põhikooli mitmekümne kilomeetri kaugusele. Võib juhtuda, et uus omavalitsus peab mõistlikuks kolm väikest kooli ühendada ja viia need ühtse juhtimise alla. Kas see on halb lapsele või lapsevanemale, õpetajale? Või vastupidi – kas see pole mitte mõistlik ja hea kõigile, kui kool on tugevam ning haridus kvaliteetsem?
Riigi pidamine on kallis ja kvaliteetsete teenustega riigi pidamine ei saa olla odav, kuid kindlasti ei tohi me olla oma väheste ressursside juures hooletult pillavad. Meile, eestlastele on omane tugev omanditunne. Meil peab olema oma maja; kui maja ei saa, siis vähemalt korter. Meil peab olema oma auto. Kõik, mis võimalik, peab olema oma.
Kui kaugel asub vallamaja?
Muidugi tahame oma kodumaja lähedale kooli, haiglat ja spordihalli. Aga nende viimaste juures peame arvestama, et need ei ole enam päris omad. Need on ühised ja ühisvara on meil just nii palju, kui palju suudame üheskoos kokku koguda ja laiali jagada. Kui liigselt tükeldame, siis saab pisku igale poole. Kui pisut mõtleme ja koondume, siis on küll kogusumma samas suurusjärgus, aga mitme hunniku ühte kohta asetamisel tekib võimalus seda kvaliteetsemalt ja mõistlikumalt kasutada.
Suures pildis pole oluline, kui kaugel asub vallamaja. Tähtis on, et igapäevaselt vajalik teenus oleks lähedal. Ma olen enam kui kindel, et tulgu meil või üks vald kogu riigi peale, esmased teenused jäävad ikka sinna, kus nad täna on. Või saavad veelgi kättesaadavamaks. Ei pea keegi kartma teenuseta jäämist. Jah, võib juhtuda, et tuleb kohaneda uute teenusevormidega, kuid teenus ise oli, on ja jääb.
E-riigi ajastul võib näiteks omavalitusjuht olla oma tooli ja kontoriga minu kodust ikka päris kaugel. Ehitusnõuniku, maakorraldaja või sotsiaalosakonna juhatajaga sooviksin näost näkku kohtuda üks kord aastas, kui sedagi. Tõsi on, et ettevõtjatel on kontaktid asutustega tihedamad, aga need on tänasel päeval samamoodi paljuski e-posti või e-teenusetena kättesaadavad. Vahel on isegi päris hea, kui saab mitu erinevat asjaajamist ühes suuremas keskuses korraga joonde ajada, selmet iga toimingu jaoks ise punkti minna.
Samamoodi tuleb hakata toimetama kõigis teistes riigi osutatavate teenuste reformimistes. Oluline on tervikpildi nägemine ja selleks peavad kõik ministeeriumid ning haldusala ametid keskpõrandale kokku tulema. Või nagu moodsalt öeldakse: “silotornide” uksed tuleb valla lüüa ja kopitus välja tuulutada. Kas pärast sulguvad uksed taas või toimib kõik ühendatuna, saab näha tulevikus.
Lootust annab tõik, et meil on seda igaühele olulist teemat juhtimas riigihaldusminister peaministri valvsa pilgu alla. Seega ei tohiks ükski “silotorn” kõrvale jääda. Vastutus on toodud keskele ja päris tippu. Järgmised sammud ootavad. Julgelt edasi!
TERJE TREI, riigikogu maaelukomisjoni liige, Reformierakond
