Seni, kuni poliitikud alles valmistuvad riigikogus tulevase haldusreformi seaduse üksikasjade üle vaidlemiseks, on valdade ühinemiskõnelused ammu alanud. Mitte ühes, kahes või kolmes kohas, vaid rahandusministeeriumi andmetel oli kohalike volikogude poolt veebruari lõpu seisuga tehtud naabritele juba vähemalt 59 ametlikku ettepanekut ühinemisläbirääkimiste alustamiseks.
Valmisolek muutusteks on küps
Kokku hõlmavad need ettepanekud enam kui kolm neljandikku kõigist Eesti valdadest ja linnadest, kaasa arvatud isegi Tartu ja Pärnu linn. Kõigist neist läbirääkimistest ei pruugi muidugi lõpuks asja saada. Aga valmisolek alustada on igatahes suur. See näitab, et olukord muutuseks on päris küps, mis pole ka ime, arvestades, kui kaua on avalikkuses haldusreformi vajalikkusest juttu olnud.
Siinkohal võib tsiteerida riigikontrolli kirjalikku arvamust haldusreformi seaduse kooskõlastusringilt: “Riigikontrolli arvates ei ole küsimust, kas Eestis tuleks moodustada senisest võimekamad, oma ülesannetega hästi hakkamasaavad omavalitsused, mille suurus arvestaks inimeste praeguse mobiilsuse juures võimalust kaasa rääkida omavalitsuse peamiste teenuste kujundamisel ja püüaks tasakaalustada kõigi kohalike omavalitsuste konkurentsivõimet. Riigikontrolli arvates on avalikkus, poliitikud, ka omavalitsusjuhid ning valitsus sellise haldusreformi vajalikkuse küsimuses nüüdseks saavutanud konsensuslikkusele lähedase seisukoha.”
Paari üksiku erandiga lähtuvad kõik tehtud ühinemisettepanekud sellest, et tuleb saavutada vähemalt 5000 elanikuga omavalitsuse moodustumine. Paljud ettepanekutest on oluliselt suurema ambitsiooniga. Seega võib väita, et ekspertkomisjoni poolt erinevaid argumente kaaludes välja pakutud ja seaduseelnõusse sisse kirjutatud tulevase omavalitsuse elanike arvu miinimumpiir on kohtadel juba üldiselt ja küllalt valutult omaks võetud. Pole vast vale öelda, et inimestel on kujunenud teatud õigustatud ootus, et viimastel kuudel avalikult välja öeldud reformi põhialuseid enam oluliselt ühele või teisele poole ei liigutataks.
Kogemust, mida üldistada
Meil on praegu ajalooline võimalus mitte ammuoodatud haldusreform lihtsalt mingil kujul ära teha, vaid saada see tehtud nii, et tõepoolest kõik või peaaegu kõik vajalikud ühinemised toimuvad piirkondades kohapeal algatatuna ja läbi räägituna. Just sel viisil, nagu see kohapeal kokku lepitakse ja kõige õigem tundub, ilma liigse riigipoolse sekkumiseta. Keskvalitsus annab eelkõige üldise raami, esitades miinimumnõuded, nõustades ja toetades.
Eestis on juba olemas hulk edukaid valdade-linnade ühinemiste näiteid, viimati kolme Saaremaa valla ühinemine Lääne-Saare vallaks või näiteks Lääne-Nigula, Viljandi valla jt ühinemised 2013 või ka mitmed oluliselt pikema ajaloo ja kogemusega ühisvallad. Kogemust, mida üldistada, juba on. Lisaks muidugi ka teiste riikide teadmised samasugustest protsessidest. Eesti ei ole siin ju mingi erand oma naabrite seas. Üks kindel soovitus kõigile ühinemise ettevalmistajatele: tehke tutvumisvisiit mõnda juba ühinenud omavalitsusse, et oma silmaga üle vaadata ja oma kõrvaga kuulda, kuidas neil siis tegelikult läinud on ning mida nende kogemusest üle võtta.
Senistes väikestes omavalitsustes on paratamatult väga suur nn valmisoleku- ja juhtimiskulu, mistõttu, nagu uuringud näitavad, on seal töötajate arv 1000 elaniku kohta vähemalt kaks korda suurem kui 5000 elanikuga omavalitsustel. Valitsemiskuludest vabanevad vahendid on ühinemise järel võimalik suunata mõne põhiteenuse osutamisse – haridusse, sotsiaalsesse kaitsesse, ettevõtluse arendamisse, kultuurivaldkonda, taristusse jne.
Kõike ei saa aastateks detailideni kokku leppida
Väikevallas täidab iga töötaja keskeltläbi viit-kuut ülesannet (mõnel juhul rohkemgi). Üle 5000 elanikuga omavalitsuses väheneb erinevate valdkondade arv töötaja kohta kahele-kolmele, mis annab võimaluse keskendumiseks ehk reaalse erialase kompetentsi tekkimiseks. Seejuures, tulenevalt mastaabiefektist, ei saa väike vald maksta oma töötajale sama suurt palka, samade ülesannetega töötajate kuupalga vahe on uuringute järgi 1,3-1,5kordne. Seega annab ühinemine võimaluse palgata hea spetsialist, kellele maksta konkurentsivõimelist palka. Ka on võimalik täita vajalikke ametikohti, mida väikevaldades varem ei olnudki. Seega on vallaelanikul, kel on mingi oluline mure, ka hoopis reaalsem võimalus saada asjatundlikku nõu ja abi.
Üks eluline konkreetne näide Märjamaa vallast. Pärast ühinemist vähenesid probleemid kooli- ja lasteaiakohtade saamisel, sest kadus ära vastastikune arvlemine ning lapsed said minna lähimasse lasteaeda või gümnaasiumi (varem puudus valdadel osaliselt rahastamise kokkulepe) ning ühtlustusid muusika- ja kunstikooli õppetasud kõigile ühisvalla lastele.
Tähtis on samas mõista, et haldusreform iseenesest ei sulge ega ava ühtegi kooli, lasteaeda ega raamatukogu. Need on kohaliku omavalitsemise küsimused, mida kaaluvad ja otsustavad kohalikud inimesed ise volikogude liikmetena, valla- või linnajuhtidena ja nende valijatena, olgu siis omavalitsus natuke suurem või väiksem. Suurt rolli omab seejuures kogukondade endi aktiivsus oma huvide sõnastamisel ja kaitsmisel nii ühinemisläbirääkimistel ja ühinemislepingu sõlmimisel kui pärast ühinemist. Külaliikumine Kodukant on korduvalt välja toonud, et ühinenud valdades elavneb külade ja kogukondade tegevus enamasti märgatavalt.
Haldusreform on suuresti ka eneseusalduse küsimus. Kõike ei ole võimalik detailideni aastateks ette kokku leppida, kõike ei saa lahendada seaduse tasemel. Tugev ühinenud omavalitsus tähendab kohalikele inimestele ja kogukondadele mitte ainult uusi suuremaid võimalusi, vaid ka vastutust, et täita loodav uus raamistik kohapeal parima võimaliku sisuga.
SULEV VALNER, rahandusministeeriumi regionaalhalduse osakonna nõunik
