Jõulupühi tähistavad vana kalendri järgi õigeusklikud ja vanausulised alles nüüd ja see on aeg, mida hoitakse ka praegusel ajal au sees ja peetakse kalliks. Minu enda jaoks on need pühad, mis on hingele tähtsad ja mis annavad vaimus sideme minu kadunud esivanematega.
Setomaal nimetatakse neid talsipühadeks ja Eesti jõulukommetega pole siin kuigi palju pistmist – kuuske tuppa ei tooda, päkapikke ei käi, ka kinke ei tehta ega tooda. Seevastu „hõbedaveega“ ehk silmapesukaussi pannakse hõbekett ja sellega pestakse silmi, et tervis tuleks ning lapsed käivad kuplisse süüdatud põlevate küünaldega perest peresse lauluga Kristuse sündi kuulutamas. Tegin seda lapsena isegi ja ikka vanaema õhutusel.
Setode aastaring algab jaanuari keskpaigast ja 14. jaanuaril tervitatakse üksteist sellise sooviga: hääd vanna vahtsõt aastakka (head vana uut aastat).
Setomaal on pühadeaegsesse töötegemiskeeldu suhtutud tõsiselt ja nõnda on see tänini. Usutakse, et püha ajal töötamine toob häda ja õnnetust ning paljudel on ka vastav tõestus varnast võtta. Sel aastal ma seda soovitust väga järgida ei saanud, aga loodan, et puhkasin ka piisavalt.
ULVI TAMM
