Üleeile õhtupoolikul üle Eestimaa kihutanud torm oli lühike, kuid tõeliselt lööv. Elektrita jäi kümneid tuhandeid majapidamisi, murdunud puid ja lõhutud hooneid ei jõua keegi niipea kokkugi lugeda.
Selle üle, kas tormihoiatus parajal ajal või liiga hilja tuli, polegi mõtet targutada, sest kui me looduse järjekordset stiihiapuhangut ka kuu aega ette teaksime, poleks sellest ikkagi abi. Katust käega kinni ei hoia, ka kõiki eakavõitu ja kahtlase tervisega puid igaks juhuks maha ei võta. Lohutust ses kaoses pakub aga asjaolu, et meie inimesed, käed ripakil, ootama ei jää, millal päästeteenistus appi jõuab. Peaaegu igas asjalikus majapidamises on olemas saag, mille abil kiiresti nii enda kui naabrimehe tormimurrus tee lahti saagida. Äiksehoo vaibudes olid isetegevuslikud saemehed kõikjal ametis. Pealegi polnud ju mõtet passida toas, mis elektrita ja järelikult ka nüüdisaegsete kommunikatsioonivahenditeta jäänud. Märksa nutikam oli tulla välja ja vaadata, mis naabri juures ja kaugemalgi juhtunud. Nii saadi üksteisele toeks olla ja kui mitte just jõuga, siis vähemalt nõuga aidata. Koos on julgem ja häda ühendab enamasti kindlamalt kui pidu.
10. august 2010