Millenniumivahetusel näidati kogu maailmas teleprogrammi, kus riigid esitasid mõneminutilise klipi sellest, mis nende jaoks möödunud aastatuhandel kõige olulisem oli. Eesti näitas Harju mäelt pantomiimi võitlusest mõõgavendadega. Masohhistlikku mälestust kunagisest allajäämisest.
Hasso Krull paneb rindejoone paika: “Kõik, mida me tänapäeval pikemalt mõtlemata paigutame “kristliku kultuuri” raamidesse, on ajapikku üle võetud paganatelt – alates risti sümbolist, jõuludest ja ülestõusmispühadest. Paljudele noorpaaridele meeldib tänapäeval kiriklik laulatus, kuid keegi ei ütle neile, et abielu on muistne paganlik tava, mida kirikuisad pidasid patuseks jõleduseks.
Niisiis oleks palju õigem öelda, et kirikuinstitutsiooni on algusest peale ümbritsenud paganlik kultuur, mis on kristlusele andnud mõõtmatult rohkem, kui see iialgi vastu anda suudaks! Tegelikult ei ole kristlikku kultuuri olemaski.” (“Väike, põhjamaine, kristlik?” – Sirp 6.11).
Enam ei ole vaja pidada partisanisõda, vaid Eesti astub ühte jalga postkristliku Euroopaga. See tõstab kohalike kirikuvastaste võidukindlust. Ma ei ole nii optimistlik kui Enn Soosaar, kes loodab, et tegemist on nõukogude aja retsidiivide ja reliktidega (“Oodates Nõukogude ajupesust vaba põlvkonda”, PM 21.11).
Religiooni ilmingud ei kuulu hea tooni juurde
Korraliku inimese jaoks on paastumine piinlik. 16.-18. novembrini peeti Roomas ÜRO Põllumajandus- ja Toiduorganisatsiooni (FAO) tippkohtumine. Iga kuue sekundi järel sureb maailmas üks laps nälga, üle 980 miljoni inimese on näljas või alatoidetud. Infoagentuurid teatasid, et FAO peadirektor Jacques Diouf tegi vahetult enne kohtumise algust nälgijatega solidaarsuse demonstreerimiseks läbi 24-tunnise näljastreigi. Efektne ponnistus – terve ööpäev söömast keelduda! Kui see ka ühtegi nälgijatest elus ei hoia, näitab ta vähemalt kõrge ametniku kaastundlikku südant. Peadirektor ei tihanud oma söögipausi nimetada “paastumiseks”, vaid tituleeris selle tagasihoidlikult “näljastreigiks”, et ta käitumist ei saaks tõlgendada religiooni ilminguna.
Euroopa Inimõiguste Kohus otsustas 3. novembril, et Euroopa Nõukogu liikmesriikide avalike koolide klassiruumides ei ole lubatud seinale riputada krutsifikse – vastupidine käitumine rikub kohtu hinnangul vanemate ja õpilaste õigust haridusele (Euroopa inimõiguste konventsiooni (EIÕK) 1. lisaprotokolli art 1) ja õigust mõtte-, südametunnistuse- ja usuvabadusele (EIÕK art 9). Hageja, soomlannast immigrant Soile Lautsi soovib, et tema lapsed saaksid ilmaliku hariduse. Inimõiguste kohus märkis otsuses ka seda, et hariduse eesmärk on “kasvatada kriitilist mõtlemist”, ning mõistis Lautsile välja 5000 eurot (78 000 krooni) kahjutasu.
17. novembril avaldas portaal Delfi Varro Vooglaidi artikli “Kirikute põletamisest (mängult) ja Jumala mõnitamisest (naljaga pooleks)”. Vooglaid küsib, kas kristluseviha on ainus ühiskonnas sallitud vihkamise vorm. “Ei ole raske arvata, mis juhtuks, kui keegi levitaks lauamängu, milles saaks punkte nt homoklubide rüüstamise või sünagoogide põletamise eest. Suure tõenäosusega langeksid mängu autorid avalikkuse põlu alla ning avalik võim käsiks üllitise müügilt kõrvaldada.”
Kompleksivaba ühiskond
Just nii see juhtuks. Üks Rootsi ööklubi pidi maksma lesbipaarile 1000 eurot (ligi 16 000 krooni) valuraha, kuna turvamees segas nende armatsemist. Tõenäoliselt oli see mõni pakistanlane, pärisrootslane taolises prostas ametis ei töötaks. Rootsi seksuaalse diskrimineerimise ombudsman Katri Linna põhjendas karistamist: “Naised ei palunud erilist kohtlemist, vaid tavalist inimõigust” (“Lesbide amelemise keelanud ööklubi sai trahvi” – ÕL 7.11).
Bioloogiliselt on kompleksivaba ühiskond looduslik ja loomulik. Meie lemmikloomad koerad ja kassid ei häbene kohtudes üksteist saba alt nuusutada ega avalikus kohas paarituda. Mida siin häbeneda, loomulikud vajadused!
Ebaloomulik on praegu pigem oma usku välja näidata. Joel Sang sõnastab eesti intelligentsi suhtumise: “Kellelgi ei saa olla midagi selle vastu, kui usklikud isekeskis vaikselt oma talitusi toimetavad… Päris läilaks läheb lugu siis, kui vaadata, kuidas ridamisi igasuguseid putkasid ja vimpleid võltshardusega sisse õnnistatakse” (“Gott mit uns!” EE 6.11).
Lüüasaanud kristlastel tuleb leppida, et nende usk, mis ahistas inimese vabadust ja nõudis meeleparandust, on praegu häbenemisväärne hälve. “Usuliste vajaduste rahuldamine”, kui kellelgi sellised veidrad vajadused peaksid olema, toimugu privaatselt. Teki all. Ärgu häiritagu normaalseid inimesi.
iii
TOOMAS PAUL
