Sookaldusel Vara vallas on Baltikumis haruldane ja looduskaitse alla võetud kollase nartsissi kasvuala. Need olla alguse saanud peremehe poolt Saare mõisast saadud lillesibulast, mille istutas oma aeda 19. sajandi lõpus. Minu hea naaber aga näitas, et temal on terve õu habenelke täis ja suure osa maja ümbrusest jättis ta seetõttu niitmata.Seal nad ilutsesid roosade, tumepunaste, kirjude õisikute näol, kena võtta lõikelilleks või niisama imetleda. Ja ka niidetud alal oli näha, et kõige enam kasvas seal sedasama õistaime, mida ka talinelgiks nimetatakse. Kui tahaks kõiki talinelke alles jätta, siis poleks tal niidukit üldse vaja.‒ peaks üldse niitmisest loobuma. Ometi oli kusagil kirjas, et habenelk metsistub meil harva.
Loen, et habenelgid eelistavad päikeselist kasvukohta ‒ siin on neid ka suurte puude all. Nõudvat viljakat mulda – suurte puude all ei saa eriti viljakas olla? Varakevadised järsud ööpäevased temperatuuri muutused olevat ohtlikud, seetõttu soovitatakse külmaõrnad sordid kinni katta, kate eemaldatakse pärast öökülmade ohtu. Ju siis jutuksolnud habenelgid ei ole külmaõrnad. Ei taha ülekastmist ja eriti seisvat vett. Veel on räägitud mahalõikamisest, väetamisest, kastmisest, kobestamisest… Aga siin kasvavad ja laiendavad nad oma leviala ilma igasuguse inimesepoolse hooleta.
Keegi kirjutas, et teoreetiliselt kasvatakse talinelki nagu kartulit – seeme külvatakse jaanuaris, märtsis pikeeritakse ja mai lõpus istutatakse avamaale. Seal võib varsi painutada, et saada uusi taimi. Aga temal oli vanaema pannud maha ühe istiku, mille andis naabrinaine ja mis oli saadud jagamise teel. Üks teine huviline kirjutas, et temal kadus metsa sees asuvast suvila peenrast talinelk ära, aga ilmus kolme aasta pärast välja. Metssead on seal nuhtluseks. Arvab, et need ongi oma tuhnimisega muudatusi põhjustanud. Üks sibultaim tuli välja 80 cm eemal sellest kohast, kuhu ta nad istutas mõni aasta tagasi ja nii on talinelkki rännanud…
Habenelgi (Dianthus barbatus) nimi tuleneb sellest, et õisiku servades on ripsjad kattelehed, no võinuks olla siis ripsnelk. See väga mitmekesise värvigammaga liik on küllalt atraktiivse välimusega, kui niisugust väljendit looduse loomingu kohta kasutada. Õisikud on 8-12 cm läbimõõduga, kogu taim kuni 60 cm kõrgune. Temast on aretatud palju sorte, levila ulatub Püreneedest Balkanini. Teine alamliik kasvab Lõuna-Venemaal, Koreas ja Hiinas. Õitseb teisel aastal alates juuni lõpust kuu aja jooksul. Ajalehe The Guardieni aiandusblogis peeti habenelki parimaks taasõitsejaks, kui ta pärast esimest õitsemist tagasi lõigata, õitseb külmadeni välja. Ka tuvastati ta parimaks peenralilleks ühtlase kasvu ja värvikuse poolest ‒ see kõik käis sordi Diabunda F1 kohta.
Seemned idanevad hästi.. Kunagi külvasin ka, aga mul ei tulnud midagi välja, küllap tegi mulle tüli see, et esimesel aastal ei õitsenud. Ei mäleta täpselt, aga küllap kaotasin seetõttu huvi, võib-olla pidasin leherosetti umbrohuks ja kaevasin maa üles.
Tegelikult on üht teist taime rahvas ka talinelgiks kutsunud – see on seebilill (Safonaria offitcinalis). Leitakse, et õied on tal floksi või talinelgi sarnased, värvuselt valged roosaka või lillaka varjundiga, tihti ka täidisõielised. Ta õitseb kaua, juunist septembrini, aga ise pole ma tema ilu hinnanud ja kui kuskil kasvab, tirin välja. Lihtsalt ei meeldi.
Seebilillel on jäme risoom paljude lisajuurtega, mis sisaldavad vahutavaid aineid, need on ka mürgised. Ometi on neid kasutatud ka seebi aseainena. Eks sellest nimi. Samas saab juurtest teha ravimeid hingamisteede haiguste raviks. Muidugi ei tasu ka ravimtaimi omapäi kasutada, eriti mürgiseid. Looduslikult levinud Kesk- ja Lõuna-Euroopas, tulnukana Põhja-Ameerikas. Eestis sage, aga kodumaiseks liigiks ei loeta, kuna on ilutaimena sisse toodud ja sealt metsistunud.
Habenelgist talinelgiga tahaks uut katset teha – tema jaoks kuskile nurgakese soetada…
EHA NÕMM
