Kunst on hea nii sees- kui välispidiseks tarbimiseks. Alandab stressi, ülendab hinge ning on niisama ilus. Ja ärge arvake, et ma mingi algaja olen. Kumus täitsa tegija, kordi Ermitaažis kolanud, rahvusgaleriidest rääkimata. Kuidas ma seletaks nüüd semudele, et Pariisis olin ja Louvres mitte? Minek!
Laupäeva hommik. Alustan Concorde väljakult. Tuileries aedade kruusal liiguvad üksikud tervisejooksjad segamini vihmapilvedega. Lähenen Mässu tänavale, juba paistabki Klaaspüramiid, vudin treppidel maa alla, tervitan turvatöötajaid, vaatan uudishimulikult ümberringi.
Teine, tagurpidi püramiid, on maa all veel! Kõik on siin nii huvitav. Koridorid eri ilmakaartest koguvad mitmetest rassidest kunstikummardajad pikka piletisappa ning tabloo näitab seismiseks kuluvat aega. Keelte sumin kajab seintelt nagu muusika. Indialased, mehhiklased, rootslased, venelased – kõik nad on nii intelligentsete nägudega. Mina muidugi ka.
Kell 9 avatakse kassad. Kolmandal katsel saab automaat aru, et sääste mul on ja väljastab pileti. Metalliotsija liigitab mind rahumeelsete kodanike hulka. Timmin keha solinate ruumis korda, seon kingapaelad üle ja teen maailma suurima kunstimuuseumi külastuseks plaani. Tahan näha Vana-Egiptuse muistiseid, prantsuse vanemat maali ja lõpetuseks meister Leonardo Mona Lisat. Audiogiidi ei võta, kunst peab minuga ise rääkima.
Vaatan skeemidelt, kuidas ma pean liikuma. Küklaadide marmormehikeste juurest kopti vahamaalis portreede juurde, mükeene vaasid, kreeka kujud, kreeka kujude rooma koopiad. Näe, järgmise trepi juures paistabki esimene sfinks. Hiinlased on ta sisse piiranud nagu tahaks ära Pekingisse viia. Või hoopis piitsa anda? Ei, need on endlikepid, millega nad vehivad. Ni hao! Mina kõnnin veel mõned trepiastmed allapoole.
Ja olengi Kemetis, musta mullaga jõemaal. Muistsel aal oli seal umbes sama palju pinda ja inimesi, kui Eestis praegu. Ühed kõplasid maad ja tahusid kive, teised kirjutasid-arvutasid. Kolmandad lasid päikesel paista. Kõigepelt leian püha sõnnikumardika esimese vitriini allservas. Ohh ja ahh! Äkki ümbritsevad mind steelid, sfinksid, obeliskid, sarkofaagid, kanoobid, amuletid, päikesevened, pronkspeeglid, pea- ja kaelaehted, mis korjatud Teebast, Karnakist, Amarnast. Ühtsama ajatult naeratavat kuningannat kujutavad kirstukaaned seisavad nagu matrjoškad teineteise kõrval. Terve kapitäis kassimuumiaid! Nad on nii nunnud!
Siis näen piltidega Surnute Raamatut! Pikk papüüruslint lahtikerituna. Kui sa oled elanud viisipärast elu, olnud lahke ja maksnud kõik riigimaksud, on sul loota Osirise kohtu õigeksmõistvat otsust. Selleks pead sa lugema salmi mitte ainult Osirisele, vaid kõigi parteide ja maakondade jumalatele, kummardama Sakhmetile, Anubisele, Isisele, Sethile, Thothile ja paljudele teistele ning nii pääsedki Elüüsiumi väljadele lebotama. Näen isegi kaarti, millist jõeharu pidi sinna aerutada. Kui aga olid vääritu, sööb sind Kuri Krokodill.
Lahkun Horose silmaringist ning pärast väikest ekslemist leian prantsuse maalid. Asun neid uurima. Georges de la Tour piltide salapärane küünlavalgus lummab mind, siis on aga saalitäied meetritepikkusi pilttapeete, millest möödun sörkides. Edasi juba plaanipäraselt: Poussini sini-punased kangelased, Le Sueuri hingestatud pühakud, Lorraini avarad maastikud, Ingres haaremid, Davidi surev Marat, Fragonardi suudlevad teenijannad ja Boucheri roosarindsed karjatüdrukud. Watteau Pierrot on suurem, kui arvasin, Delacroix ratsanikud jälle väiksemad. Millet talupojad kuulamas mõtlikult õhtukelli. Väikese raami ees seisan koos endavanuse hiinlasega. Me ei pildista, me ei edvista, me mõistame teineteist sõnadeta, me vaatame Corot hõbehalli.
Nüüd tuleb veel Lisa üles otsida. Jään sellega pisut hätta. Mööda vilksatavad saalid täis keskaegseid hõbepeekreid, kaladega majoolikat, tammest renessansskappe, raudrüüsid ja relikviaare. Kui mul oleks ükski nendest, tantsiksin ta ümber aastaid võidutantsu, aga praegu nad ainult tüütavad mind. Palun valvurineiul teed juhatada, tema inglise keel pole kiita, ta näitab mulle üle siseõue asuvat lossitiiba, kuhu ma peaksin tõttama. Kuidas sinna saada?
Siis märkan ma, et sära mu südamedaami silmades pole enam see, mis külastuse alguses. Ta on sammunud mu kõrval eluteel, nüüdki koos neli tundi saalist saali, mille järel ta kulmude alt vilksatab vaid väsimust. Mona Lisani jõudmiseks tuleks läbi kapata veel tosin või paar tosinat koridori ja ma ei hakka seda tegema. Lisaga kohtume kunagi tulevikus.
Möödume muuseumisse tunglejate järjekorrast. Seisan taas modernse keraamika ees. Sakslane mu vaskul käel ja peruulane paremal käel toovad kuuldavale vaimustusohkeid. Saalides ma midagi sellist ei kuulnud. Edasi torman muuseumikohvikusse Paul 1889. Esimese baguette neelan kamambääriga, teise singiga. Kas ma oleksin nii näljane peale puuladumist või muruniitmist? Nii väsinud peale pikka rabamatka? Topeltkohv keedab ära mu alahuule, aga mis sest. Väljun lõpuks ometi hulkade lärmist ja vihmajärgsed tuuleviirud paitavad taas mu vabanenud palgeid.
Kunst on hea nii sees- kui välispidiseks tarbimiseks. Aga see pole niisama, see on raske töö.
JAANUS JÄRS
