Vahva toidutootjate ja teiste toiduhuviliste seltskond alustas oma õppereisi Gotlandi saarele ikka Tallinn-Stockholmi laevaliiniga. Stockholm tervitas suurlinna suvise päikesega ja et aega praami väljumiseni Gotlandi saarele oli, siis külastasime õigete eestlastena Stockholmi Eesti maja.
Eesti majas võttis meid vastu maja juhataja Taave Vahermägi, kes rääkis huvitavalt eestlaste ja Rootsi suhetest aegade jooksul. Rootsis on eestlasi elanud aastasadu, küll rannarahvana, kaupmeestena ja sõjapõgenikena. Esimene eestlaste selts loodi Rootsis 1910. aastal. Suurim sisseränne toimus aastatel 1943–1944, mil tuldi Eestist ära sõja eest. Eestlaste identiteet oli siis väga tugev, paljud ei pakkinud kohvritki lahti, arvates, et nad kauaks Rootsi ei jää, kuid peale 1947. aasta Rootsi-Vene vastastikuse abistamise paketi sõlmimist tuli leppida teise kodumaaga.
Tänapäeval on Rootsi Eestile esimene ekspordi sihtturg, samuti on ta imporditurul partnerite esiviisikus. Paljud Eesti ettevõtted, mis on sisenenud Soome turule, arvavad, et samade meetoditega saab ka Rootsi turule, kuid Rootsi ettevõtluskultuur on hoopis midagi muud. Rootsis on avatud turg, mis toob konkureerima ettevõtteid üle maailma, väga olulised on toote kvaliteet ja oma lugu. Tõusev trend on mahetooted, eelkõige sertifitseeritud mahetooted.
Eesti Majast lahkudes jätkus me tee Nynäshamni sadama poole, et jõuda Gotlandile väljuvale praamile.
Visbysse jõuti Rootsi lipupäeval
Ärgates 6. juuni hommikul Gotlandi suurima linna Visby lähistel, saime koos rootslastega tähistada nende lipupäeva, mis on riigipüha. Visby linnamüüri tornides lehvisid kaunilt kerges merebriisis Rootsi sini-kollased lipud. Visby on kõige paremini säilinud keskaegne linn Skandinaavias ja see kuulub UNESCO maailmapärandi nimistusse. Jalutuskäigul Visby vanalinna kitsastel tänavatel, kus õitsevad roosipõõsad iga väikese maja ees, tajub aja aeglast kulgu. 12. –13. sajandist pärit arhitektuuriga idülliline vanalinn lummab külastajat täielikult. Külastasime ka botaanikaaeda, kus kasvasid mitmed haruldased taimed, millest väärikaim on püha hõlmikpuu, samuti astusime sisse Gotlandi ajaloomuuseumisse huvitavat viikingiaegsete piltkivide väljapanekut vaatama. Päeva lõpetas jalutuskäik mööda rannapromenaadi merre loojuva päikesega.
Kuna tegemist oli õppereisiga, siis järgnevad päevad olid tihedalt täis kohtumisi kohalike toidutootjatega: talumeierei, veini tootmine, talu köögiviljakasvatus, pruulikoda, trühvlite kasvatus, lambakasvatus.
Stafva Gårdsmejeri talumeierei eestvedaja Stefan von Corswant andis ilmeka ülevaate oma ettevõttest. Meierei on viiendat põlvkonda nende pere käes ja nad tegelevad erinevate juustude tootmisega. Neli eelmist põlvkonda viljeles traditsioonilist piimakarja kasvatust ja piima turustamist, viienda, st tänase põlvkonna ajaks on turg ja tarbija niivõrd muutunud, et oli vaja muutusi. Enam piimakarja ei kasvatata, piima ostetakse sisse naabertaludest ja tegeletakse piima väärindamisega – 15 erinevat sorti juustu tootmine, jäätise tegemine. Samuti on väikeettevõtja riskide maandamiseks ettevõtluse spektrit laiendatud: röstitakse kohviube, villitakse õunamahla, valmistatakse õunaäädikat, tehakse vürtsmoose. Ettevõtlusfilosoofia kõlab nii: tooda neid asju, mida tarbija vajab, ja ole valmis muutuma.
Veider unenägu läks täide
Vahepeal oli põgus kohtumine Eesti aukonsuliga Gotlandil Riina Noodaperaga, kes tutvustas oma töökohta ja tegemisi, põhiliselt korraldab ta eestlaste asju Gotlandil, näiteks kui on vaja ID-kaarti vahetada, saab temalt abi, või kui grupp tahab külastada Gotlandi, aitab programmi kokku panna, vahendab kontakte jms. Ta ootab alati eestlasi Gotlandile külla.
Gute Vingård veinitootmise ettevõtja Lauri Pappinen jutustas loo, kuidas sai alguse tema veinitootmise viinamarjakasvatus. 1991. aastal nägi põline Stockholmi linnahärra und, et jalutab viinamarjakasvatuses Gotlandi saarel. See unenägu jäi kummitama ja ta hakkas otsima võimalust kolida maale ning rajada viinamarjakasvatus. 1997. aastal saidki Gotlandile mere äärde mulda 20 esimest viinamarjataime, millest tänaseks on saanud 10 000 taimega kasvatus. Põhiliselt kasvatab ta heledat viinamarja ja toodab valget ning roosat veini. Viinamarjakasvatus on ökoloogiliselt puhas, järgib põhimõtet KISS (keep it simple, stupid!) – hoia kõik lihtne! Veini tootmise juures peab ta kõige olulisemaks puhtust, ettevõttes ei kasutata kemikaale. Villimiseks kasutatakse ainult uusi pudeleid, mida desinfitseeritakse kuuma auruga.
Heal aastal toodab ettevõte 5–6 tuhat liitrit veini, mida turustab restoranidele, jaemüük toimub läbi riikliku alkoholimüügi keti. Siiski plaanib omanik viinamarjakasvatuse müüa ja veeta vanaduspõlve veini nautides, mitte kasvatades. Tee seda, mida naudid, ja nii kaua, kui naudid!
Gotlandi trühvlikasvatusest saime huvitava ja hariva ülevaate ettevõtte Tryffel of Sweden perenaise Susanne Welin-Bergeri käest. Trühvlikasvatus on pikaajaline ja kannatlikkust nõudev tegevus. Taimed, tavaliselt tammed, tuuakse Prantsusmaalt, nende juurestikku on juba nakatatud trühvliseene niidistikuga. Ettevõttel on 500 puuga tammik, mis andis esimese saagi – 300 grammi – 14 aasta vanusena. Järgmine aasta saadi juba 1,5 kg ja edasi 10 kg.
Trühvleid kasvab ka looduslikult üle saare, erinevate puude all kasvavad erinevad trühvliliigid. Trühvel hakkab kasvama märtsis ja saab küpseks oktoobris–detsembris. Kasvu ajal on vihm väga oluline, kui on üle kolme kuu kuiv, siis kasv peatub. Trühvleid otsitakse spetsiaalsete koertega, ka selles ettevõttes oli ametis mitu koera ja järeltulevat põlve koolitati samuti välja. Trühvlit ei soovi ainult inimene, selle viljaga maiustab hea meelega ka metsas rebane, orav ja nii mõnigi näriline. Trühvli teeb kalliks tema vähesus, kulukas otsimine ja asjaolu, et ostetakse ainult küpset trühvlit, poolküps ei sobi. Tryffel of Sweden väärindab trühvlit kohapeal, valmistades maitseõlisid, soolasid, samuti turustab restoranidele.
Oluline koht lambakasvatusel
Edasi viis meid tee väikesesse pruulikotta Hop Shed, mida peab austraallane Rob Bough. Austraalia poiss kohtas kord Londonis Rootsi neidu ja kokku tõi neid tee sellele ilusale saarele. Väikeste pruulikodade tekkimine on Gotlandil väga populaarne, nii nagu Eestiski. Tänasel päeval on saarel 12 väikest pruulikoda, mis toodavad igasuguseid erimaitselisi õllesid. Hop Shedi pruulikoda alustas 2012. aastal 50 liitriga nädalas ja nüüd toodab 25 000 liitrit aastas – hobist sai töökoht! Valikus on traditsioonilised õlled, aga ka palju maitseõllesid. Tootjad katsetavad pidevalt uute maitsetega, kõige uuemad on mango- ja kaneelimaitseline õlu. Õlut villivad nad ainult purkidesse, see taara on kergem ja ümbertöödeldav, keskkonnamõju on väiksem. Tooraine linnased saavad nad 85% kohalike käest, ülejäänu tuleb Saksamaalt. Turustamine on läbi riikliku alkoholimüügi keti, mis on väiketootjale kasulik, turundus on tagatud. Ettevõte teeb tihedalt koostööd teiste kohalike tootjatega turistigruppide vahendamisel. Turismis on tekkimas spetsiaalsed õlleturistide grupid, kelle huviks ongi külastada väikeseid pruulikodasid. Ettevõtja Rob arvas, et pruulib nii kaua, kuni on fun (lõbus), kui enam ei ole, lõpetab ära. Elus tuleb teha asju, mis rahulolu pakuvad.
Gotlandil ei saa üle ega ümber lambakasvatusest. Lambakasvatuse Fårölamm peremees Bertil Gabrielsson tutvustas oma ettevõtet. Tänasel päeval tehakse selles pereettevõttes kõik algusest lõpuni ehk lambakasvatusest kuni nahast toodete müümiseni ise. Kasvatusega alustati 1999. aastal, siis oli 600 lammast. 2010. aastal sooviti kasvatust efektiivsemaks muuta, tehti kasvatuse juurde pood, kus müüakse lambaliha ja lambanahatooteid. Gotlandi halli lamba nahk on väga pehme ja siidine ning seetõttu nõutud kaup. 2012. aastal otsustati ka tapamaja rajada, et kõik kasvatuse ja realiseerimisega seotud protsessid oleks kohapeal. Pereettevõtte puhul on tööjõuressurss piiratud ja lambaid on tänaseks kasvatuses 200, kuid ettevõte on majanduslikult tulusam.
Kui juba Gotlandil olla, siis peab kindlasti külastama ka Fårö saart. Nautisime tema imekaunist loodust ja võimsaid rahnusid merekaldal. Õppereis sai toimuda tänu Euroopa Liidu LEADER meetme toetusele.
JANA PÄRN
