Jõgeva muusikakool pidas möödunud nädalal meeleoluka kontsertaktusega oma 55. sünnipäeva. Sünnipäevasündmusi jätkub sellessegi nädalasse. Traditsioonidega kooli staažikaim õpetaja on Gerda Heinmaa, kes pühendab Jõgeva kandi lapsi klaverimängu saladustesse juba neljakümne viiendat aastat.
Gerda Heinmaa on sündinud ja kasvanud Tartus.
“Minu vanemad olid musikaalsed inimesed ja meil lauldi kodus üsna palju,” meenutas õpetaja. “Isa mängis akordioni ja oli omal ajal alustanud isegi õpinguid Tartu muusikakoolis, ent need jäid sõja puhkemise tõttu üsna ruttu katki. Üks ema sugulastest kinkis meile aga oma klaveri ja hulga noote. Nii tundus muusikutee mulle vägagi loogilise valikuna.”
Klaveriõpinguid alustas Gerda Heinmaa Tartu lastemuusikakoolis ning jätkas praegu Heino Elleri nime kandvas Tartu muusikakoolis. Selle lõpetamise järel suunati ta tööle Jõgeva muusikakooli, kust üks senistest klaveriõpetajatest just lahkunud oli.
“Mul oleks olnud ka teisi valikuid, ent Jõgeva kasuks rääkis siinne hea rongiühendus Tallinna ja Tartuga. Milline Jõgeva linn välja näeb või mis elu siin elatakse, sellest polnud mul aimugi, sest ma polnud siin kunagi käinud,” ütles Gerda Heinmaa.
Noore neiuna n-ö pimesi tehtud otsus osutus nii õigeks, et töökohta pole ta tänini vahetanud. Tõsi, Jõgeva muusikakooli kõrval on ta vahepeal õpetanud ka teistes koolides, ent jõudnud ikka äratundmisele, et kõige parem on siin.
“Kui moodsatel karjäärinaistel on kombeks iga kolme aasta tagant n-ö uusi väljakutseid otsima minna, siis mina ei saaks pärast kolmeaastast ühes koolis töötamist kuhugi tormata: mis saab siis mu õpilastest, kelle õppetsükkel kestab eelklassiga kokku kaheksa aastat? Pealegi on iga uus õpilane minu jaoks uus väljakutse: need tõed, mis ühe õpilase puhul kehtivad, ei pruugi teise puhul üldse paika pidada. Nii tuleb kogu aeg uusi teid otsida ning see hoiab vaimu värskena,” ütles ta.
Hoopis eriline olukord on see, kui tuleb hakata õpetama mitte “puhast lehte”, vaid last, kes varem kellegi teise käe all õppinud. Jõgeva muusikakooli tuli näiteks hiljuti üks Otepäält Jõgevale kolinud õpilane.
“Oli päris huvitav uurida, kuidas teda varem oli õpetatud, ning otsida sobivat vormi meievahelisele koostööle,” tunnistas õpetaja.
Seesmine karastus
Igale õpilasele tuleb leida ka just talle sobiv repertuaar. Palju määrab juba füüsiline külg, st see, kas õpilase käeulatus üldse võimaldab üht või teist pala mängida või mitte. Muidugi peaks pala ka lapsele endale meeldima.
“Kui olen õpilase jaoks mingi pala välja valinud, mängin talle selle kõigepealt ette, avan selle sisu ja karakteri ning uurin, kas see meeldis talle või mitte. Tavaliselt pakun välja isegi mitu pala, et õpilane saaks nende hulgast sobivaima valida,” sõnas Gerda Heinmaa.
Repertuaari puuduse üle ta kurta ei saa. Kui nõukogude ajal olid muusikakoolidel kasutada põhiliselt Venemaal trükitud noodid, siis hilisematel aegadel on siinsete klaveriõpetajate noodivara jõudsalt täiendada aidanud soome pedagoogid, kes siin koolitusi läbi viinud. Uut repertuaari tasub alati küsima minna ka Elleri-kooli ja muusikaakadeemiasse. Mõne huvitava pala on Gerda Heinmaa saanud oma muusikateadlasest tütre kaudu, kes töötab Eesti Rahvusraamatukogu muusikaosakonnas.
“Ka meie oma eesti heliloojad on viimasel ajal välja andnud terve rea vahvaid klaverivihikuid ja lastele meeldibki mängida just eesti heliloojate palasid. Ent ka Tšaikovskit, Prokofjevit, Šostakovitšit ja Kabalevskit pole me “prügikasti” visanud. Nende looming on ju klassika, seda tasub alati mängida,” ütles Gerda Heinmaa.
Neid, kes tema käe all klaverit õppides Jõgeva muusikakooli lõputunnistuseni jõudnud, on nüüdseks kogunenud juba üle kuuekümne. Üldse on tal õpilasi muidugi palju rohkem olnud: kaugeltki kõik, kes muusikakooli tulevad, ei lõpeta seda õppeasutust. Kellel saab isu otsa, kellel tulevad muud huvid peale, kes kolib teise kohta.
Muusikapedagoogi endiste õpilaste hulgast leiab tunnustatud basskitarristi Raul Vaigla (just Vaigla oli esimene, kes tegi Heinmaa käe all läbi täis-õppetsükli eelklassist lõpuklassini), laulva näitleja Hele Kõrve (Kõre), pianisti ja kontsertmeistri Lea Leiteni, organisti ja muusikaprodutsendi Merle Kollomi, Saksamaal klaveriõpetajana tegutseva Triinu Kull-Boutahiri jt. Viimase aja eredamad õpilased on olnud Andrei Zevakin ja Ragnar Kriiska.
“Mul on tegelikult hea meel ka neist õpilastest, kelle võimed on küll tagasihoidlikumad, ent kes ikkagi koolis lõpuni vastu peavad,” ütles Gerda Heinmaa. “Nemadki saavad siit koolist enda jaoks päris palju: tugeva tahte ja seesmise karastuse näiteks, aga ka oskuse ennast muusika kaudu emotsionaalselt avada.”
Selleks, et eesti laps avaneks, on, tõsi küll, vaja üsna palju ja üsna targalt tööd teha. Vene rahvusest lastega on asjad enamasti teisiti. Koolistress või muidu paha tuju paistab muidugi välja mitte ainult vene, vaid ka eesti lapse näost. Kui õpilane morni näoga tundi tuleb, on mõistlik tal kõigepealt oma mure ära rääkida lasta, talle mõnikord kommgi põske pista ning alles siis muusikaga tegelema hakata.
Kõige toredam päev
“Kõige toredam päev on õpetaja jaoks see päev, kui laps tuleb tundi rõõmsana ja kodus kenasti harjutanult ning on õpetajaga kohe ühel lainel. Siis saame koos muusika saladusi avastama hakata,” ütles Gerda Heinmaa. “Toredad on ka sellised päevad, mil tajud õpilase juures mingit edasiminekut, seda, et ta on hakanud õpetaja asemel iseendale õppima ning musitseerimisest rõõmu tundma. Ning loomulikult on õpetajal hea meel siis, kui tema õpilasel konkursil hästi läheb. Konkursiks valmistudes ja konkursil käies ongi õpilane ja õpetaja ju nagu üks meeskond.”
Pisut rohkem kui kümme aastat tagasi kolis Gerda Heinmaa sünnilinna Tartusse ning sestpeale algab ja lõpeb tema tööpäev muusikakoolis pika bussisõiduga.
“Olen nende sõitudega juba harjunud ning kui nende eest raha maksta ei tuleks, võiks neid meeldivakski pidada,” tunnistas õpetaja. “Millal mul muidu aega oleks niimoodi rahulikult oma mõtteid mõelda? Jõgeva poole sõites mõtlen läbi, mida tundides tegema hakkan, Tartu poole kulgedes analüüsin, mis korda läks, mis mitte.”
Edasi-tagasi ei pea ta sõitma siiski iga päev: tema klaveritunnid ja kontsertmeistri töö on koondatud kolme päeva peale. Ehkki tööaastaid on seljataga omajagu, pole teenekal klaveriõpetajal veel tahtmist koju jääda.
“Mida ma seal kodus ikka teeksin? Koolis on palju huvitavam. Koolimaja on praegu päris heas korras, ruumidest oleks juurde vaja ehk ainult kooriklassi. Minu klassi soetati aga neli aastat tagasi ka päris uus klaver. Juba ainuüksi selle uue ja uhke klaveri pärast tasub veel mõned aastad töötada!” ütles Gerda Heinmaa.
Ta on õpilastele naljatamisi öelnud, et uue klaveri taha saab ainult see, kes on kodus korralikult harjutanud. Kes ei ole, peab vana klaveri taha minema. Õpetaja Heinmaa klassis ongi nüüd kaks klaverit ja tal on selle üle väga hea meel. Kui ta tahab õpilasele midagi ette mängida, ei pea ta teda klaveri tagant ära ajama.
Suvi lillede ja lindude keskel
Heinmaade pere on tõeline muusikutepere: Gerda abikaasat Ennot mäletatakse Jõgeval kui muusikakooli endist puhkpilliõpetajat ja direktorit ning linna puhkpilliorkestri dirigenti. Nii oli temalgi novembris suisa kahel korral asja Jõgevale: kuu keskel käis ta puhkpilliorkestri sajandal ja kuu lõpus muusikakooli 55. sünnipäeval. Heinmaade tütar Heidi (42) ja poeg Henri (37) on Jõgeva muusikakooli vilistlased. Heidi töötab, nagu eelpool öeldud, Eesti Rahvusraamatukogu muusikaosakonnas, ent on lisaks sellele ka Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia doktorantuuris. Tema kaks tütart õpivad Saue muusikakoolis — vanem kitarri ja noorem kannelt. Henri on praegu küll tegev hoopis tehnika alal, ent klassikalist muusikat armastab kuulata temagi.
“Ja noorimagi lapselapse, Henri kaheaastase poja kohta julgen juba praegu öelda, et ta peab viisi: olen kuulnud, kuidas ta lauludele kaasa ümiseb,” ütles Gerda Heinmaa. “Kui teda õhtul magama panna, siis ta ütlebki: “Mamma, laula laulu, ma juttu ei taha!”
Suviti veedab Gerda Heinmaa suurema osa ajast oma Tartu-lähedases suvekodus aiatööd tehes. Tublid rohenäpud on paljud teisedki muusikakooli õpetajad.
“Mida kevade poole, seda „aianduslikumaks“ meie omavahelised jutud muutuvad. Vahetame omavahel lilletaimi ja muud materjali. Sügisel saame siis jälle arutada, kuidas saak oli,” ütles Gerda Heinmaa. “Pärast lillede ja lindude keskel veedetud suve on “akud laetud” ja vaim jälle õpetamiseks värske.”
Gerda Heinmaa elukäik
Sündinud Tartus
Õppinud 1964-1968 Tartu muusikakoolis klaveri erialal
Õppinud 1968-1974 Tallinna Riiklikus Konservatooriumis (praeguses Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias) Lilian Semperi klaveriklassis
1968. aastast Jõgeva muusikakooli klaveriõpetaja ja kontsertmeister
2000-2008 klaveriõpetaja ja kontsertmeister Tartu linna ja maakonna koolides (Tartu Katoliku Kool, Tartu Kivilinna Gümnaasium ja Alatskivi Kunstidekool)
Abielus, täiskasvanud tütar ja poeg, neli lapselast
Raul Vaigla, basskitarrist, Gerda Heinmaa esimesi õpilasi Jõgeva muusikakoolis:
Minu õppimisest Jõgeva lastemuusikakoolis on küll palju aega möödas, ent mäletan, et mul oli hea meel, et minu õpetaja oli just Gerda Heinmaa, sest teised klaveriõpetajad tundusid sel ajal kuidagi rangemad. Ega tal minuga kerge ei olnud: minusugust poissi, keda huvitas rohkem õues palli taga ajamine, oli suhteliselt raske klaveri taha saada. Alati mõtlesin välja mingeid põhjusi, miks ma harjutada ei jõudnud või miks ei saanud tundi tulla.
Tagantjärele hindan õpetaja Heinmaa kannatlikkust ja oskust mind õigel kursil hoida. Tänu sellele lõpetasin ikkagi muusikakooli. Nüüd, hiljem olen aru saanud, kui vajalik on mulle klaverimängu oskus. Olen oma õpetajale väga tänulik ning soovin talle palju jõudu ja jaksu!
i
RIINA MÄGI
