Täna kahekümne esimest korda toimuva Suure Paunvere Väljanäituse ja Laada idee autor on telesaate „Maahommik“ kunagine saatejuht, hilisem poliitik ja tänane Põlva vallavanem Georg Pelisaar.
Pelisaar on külastanud peaaegu kõiki Palamuse laatu ning tema arvates pole võimalused neid sündmusi huvitavamaks ja köitvamaks muuta kaugeltki ammendunud.
Setumaa juurtega Georg Pelisaare mõtteerksus ja tegusus sai alguse Puurmani keskkoolist, kus ta oli õpilasomavalitsuse eestvedaja, koolibändi liige, mitmete ettevõtmiste algataja. Pelisaar on teeninud leiba ka traktoristina, suurimaks kutsumuseks peab ta tööd raadio- ja teleajakirjanikuna. Tema esimesteks intervjueeritavateks olid Hardi Tiidus ja kilpkonn.
Poliitiku ja omavalitsusjuhi töö kõrvalt eetriajakirjanikuna praktiseerimist ei pea Georg Pelisaar õigeks, kuid mõnel üldrahvalikul sündmusel on ta päevajuhina üles astunud küll.
Suure Paunvere Väljanäituse ja Laada korraldamise idee kasvas vist välja üleskutsest tuua suured ja erilise väljanägemisega aia- ja põllusaadused nunnukonkursile?
„Kui kaugemalt alustada, siis algas kõik sellest, et 1997. aastal tegi toonane Eesti Televisiooni režissöör Olev Jaksi ettepaneku hakata taas rahvustelevisioonis maaelusaadet tegema. Oli ju kunagi väga populaarne „Viljaveski”, millele järgnes aga tükk tühja maad.
Nii sündis „Maahommik”, mille üheks saatejuhiks kutsuti ka mind. Ettepanek sai vastu võetud, kuigi märkimisväärset teletegemise kogemust mul polnud. Mõned saated olin koostöös Olev Jaksiga siiski teinud. Temalt sain alati head tuge ja inspiratsiooni kaasamõtlemiseks.
Saadete monteerimise ajal pidasime tihti ka tulevikuplaane. Tulime mõttele, et maaelu vajab teatud tõuget ja stiimulit. Üheksakümnendate aastate lõpul oli see valdkond ju üsna masendavas olukorras. Tekkis idee taastada „Viljaveskist” pärit nunnukonkurss, et põllumeestel oleksid mitmekülgsemad võimalused toodangut tutvustada ja müüa. Eriti oli seda vaja aiapidajatele. Näiteks polnud Peipsi ääres sibulakasvatajatel kuhugi oma toodangut müüa. Poodidest osteti ennekõike odavat Poolast toodud sibulat.
Sealt arenes välja mõte korraldada laat. Need on aga üsna tavalised olnud. Soovisime teha midagi enamat ja jõudsime väljanäituse ja laada variandini. Esimese toimumiskohana pidasime sobilikumaks aiandushälli Räpinat, kuid mõtetes hakkas survet avaldama Oskar Lutsu näidend „Kapsapea”. Nii leidsime, et miks ei võiks see sündmus toimuda Palamusel.”
Küllap võttis sealne vaimuergas rahvas idee kohe rõõmu ja ootusärevusega vastu?
„Rääkisin väljanäituse ja laada korraldamise plaanist toonasele Palamuse vallavanemale Märt Jallakasele. Asja arutamiseks saime ühel pühapäeval uuesti kokku. Palamusele omaselt oli kohal rohkesti mõtteerksaid inimesi ja asi hakkas idanema. Väga oluliseks tuleb pidada ka Maalehe liitumist korraldustoimkonnaga.
Meeskond oli tugev, ettevalmistused kulgesid asjalikult. Esimest Suurt Paunvere Väljanäitust ja Laata võib aga heas mõttes „täishullumajaks” nimetada. Rahvast oli tulnud tohutult ja Palamusele viivad teed autodega ummistatud.
Esimene väljanäitus oli tõeliselt uhke, heade ja huvitavate kaupade ja väljapanekutega, atraktiivsete kauplejate, uudishimulike uudistajate ja ostjatega. See kõik ületas ootused.”
Kuidas televisioon esimest väljanäitust ja laata salvestas ja kajastas?
„Otsesaateid toona ei tehtud. Palamuse laata jäädvustasime aga teadmisega, et reportaažid on ETV eetris täpselt nädala pärast. Toona oli Eesti Televisioonis kaameratega kitsas. Olev Jaksi oli salvestamisel nii operaator kui ka režissöör ja loomulikult hea nõuandja.
Ühe põnevama intervjueeritavana on meelde jäänud karismaatiline kitsekasvataja. Meeles on ka toonane Jõgeva maavanem Meelis Paavel grillitud sealiha pakkumas. Usutlesin ka tollast põllumajandusministrit Andres Varikut.
Mul on väga hea meel selle üle, et esimest väljanäitust laata juhtis näitleja Aare Laanemets, kes sobis sellesse rolli suurepäraselt. Ta samastus kohe Joosep Tootsiga ja kandiski mängufilmist „Suvi” pärinevaid riideid.”
Kui sageli olete Paunvere väljanäitust ja laata külastanud?
„Olen püüdnud osa võtta kõikidest. Mõned on siiski vahele jäänud, näiteks üks, mis sattus Kalmer Tennosaare igavikuteele saatmise päevale. Kahjuks ei saa ma tulla ka tänavusele laadale, sest viibin Eestist kaugemal.
Palamuse laat on aga jõudsalt arenenud. Siia tuleb rahvast Saaremaalt ja Setumaalt, Tallinnast ja Virumaalt, ka välismaalt. See tõestab sündmuse fenomeni. Paunvere väljanäitusel käimine on justkui austusavaldus põllumeestele ja aiapidajatele ning laadalt millegi kaasa ostmine lausa südametunnistuse asi.”
Mis võiks väljanäitusele ja laadale veelgi põnevust lisada?
„Ma usun, et selles suunas mõtlevad ka korraldajad. Minu arvates võiks siin veel midagi stabiilset toimuda. Palamusele sobib pagana hästi Lible kuju. Iga väljanäituse kultuuriprogrammis võiks etenduda ka Oskar Lutsu „Kapsapea” mõne harrastusteatri esituses. Küllap on palju külateatreid ja näiteringe, kes oleksid valmis seda komöödiat väljanäitusel mängima. Täitsa vahva oleks ju „Kapsapeast” ka oma versioon teha. Mina küll usun, et iga kord oleks sellel lavastusel vaatajaid.”
Olete juurte poolest Puurmani kandi mees?
„Päris nii mitte. Tegelikult olen pärit Setumaalt, tiheasustusega Selise külast ja mitut põlve setu mees, kelle suguvõsa juured ulatuvad kunagisele Petserimaale. Kooliteed alustasin Igrise algkoolis. Klassis oli neli õpilast ning minu pinginaaber oli Inara Luigas. Naljaga pooleks võiks öelda, et see on vist ainus kooliklass Eestimaal, kust pooled õpilased on riigikogusse jõudnud. Puurmanisse kolis meie pere siis, kui hakkasin õppima kolmandas klassis ehk aastal 1968.”
Mis on Puurmani keskkoolist eredamalt meelde jäänud?
„Algul vaadati mulle kui uustulnukale mõneti viltu, õpetajadki püüdsid mind palju proovile panna ja vastama kutsuda. See stimuleeris paremini õppima. Põnevust pakkus ka pioneeriaeg. Käsime matkadel, korraldasime võistlusi, etendasime näidendeid. Kui ühe bändi koosseis kooli lõpetas ja tekkis vajadus uue järele, otsustasime poistega mõne pilli mängimise selgeks õppida. Algus oli kohmakas, kuid lõpuks hakkas midagi tulema.
Olin mõnda aega ka õpilasklubi president ja liidrirolli tuli täita muudeski ettevõtmistes. Koolielu kulges igati huvitavalt. Meie klassis oli kakskümmend õpilast, kes hoidsid kokku. Nii kestab see tänaseni ja korraldame regulaarselt kokkutulekuid.”
Huvialasid silmas pidades võib arvata, et alustasite leiva teenimist kultuuritööga?
„Päris mitte. Esimeseks töökohaks oli Rahva Hääle kolhoos, ametiks traktorist. Töötasin masinamehena vahetult pärast keskkooli lõpetamist ja enne ülikooli astumist. Minu traktor oli MTZ 52. Tõsi, kolm aastat juhtisin tõesti ka Puurmani kultuurimaja tööd. Puurmanis tegutses toona väga võimekas rahvatantsuring, mida juhendas Harri Tarve, samuti aktiivne lauluseltskond. Oli näitering ja koos käisid rahvapillimängijad.
Nagu seaduse järgi toimusid kord kuus klubiõhtud. Tuntumatest esinejatest sisustasid neid näiteks Anne Veski, ansambel Vitamiin, Kukerpillid, Apelsin jne. Meil oli ka oma ansambel, kellele pillide ostmist toetas Rahva Hääle kolhoos.”
Puurmani kultuurimaja direktor olite Tartu ülikooli ajakirjandusõpingute kõrvalt. Tunnustatud raadioajakirjanik Vello Lään on ühes raamatus meenutanud, kuidas Te tõelise raadiofanaatikuna Põlvamaalt bussiga ja sageli ka hääletades Eesti Raadio Tartu stuudiosse sõitsite, et lugu lindil või kassetil kohale tuua, ära monteerida ja Tallinna saata. Millal ja kuidas raadiohuvi algas?
„Lapsepõlves meeldis mulle väga lugeda, ja mis seal salata, ka kirjutada. Kirjandid õnnestusid, kuigi sisu üle tuli vahel päris põhjalikult mõelda. Puurmani keskkooli pioneerijuht ergutas mind osalema noorte reporterite konkursil, kuhu tuli saata omakirjutatud tekst. Pääsesin järgmisse vooru. Selleks sõitsin esimest korda Tallinna, konkurss toimus telemajas. Pidime intervjueerima tuntud inimesi ja muidu põnevaid tegelasi. Mina sain ülesandeks usutleda Hardi Tiidust ja kilpkonna, päris elusat. Mida nendelt küsisin, ei mäleta, sest ärevus oli suur. Mind võeti noorte reporterite klubisse vastu, meie juhendajaks oli teenekas raadioajakirjanik Hilda Raudkivi.
Huvi raadiotöö vastu püsis ja süvenes ka ülikooli ajakirjandusõpingute ajal. Tööd pakuti mulle Eesti Raadios saate „Tere hommikust, põllumehed” toimetajana, sest eelmine tegija Erni Järvsoo oli ametist lahkunud. Loobusin siiski, sest elamiseks pakuti vaid ühiselamu tuba ning teadsin, et kui sinna kolin, on oht niisugustesse tingimustesse pikaks ajaks jääda.
Töökoha sain Põlva rajoonilehe Koit juures kohalike raadiosaadete korrespondendina. Tegin niinimetatud krapiraadiot. Soovisin end rohkem proovile panna ja Eesti Raadiole kaastööd teha. Selleks tuli sõita Tartusse lugu monteerima ja Tallinna saatma. Kohale jõudmiseks kasutasin bussi, aga tihti ka hääletamist. Nii et Vello Lään kirjutab täiesti õigesti.
1989 sai minust Eesti Raadio Põlva korrespondent ja kasutada anti ka ametiauto.”
Mõne aasta pärast sai Teist Lõuna-Eesti maakondades kostva Kagu Raadio eestvedaja?
„Kagu Raadio loodi 1993. aastal, kui ka taasiseseisvunud Eestis tekkis vajadus kohaliku raadio järele. Mitmetest Kagu Raadio tegijatest on tänaseks saanud tuntud ajakirjanikud mitmetes väljaannetes, näiteks meie Valga korrespondent Mirko Ojakivi on üks nimekamaid toimetajaid Vikerraadios, Aare Lepaste aga Põlvamaa ajalehe Koit peatoimetaja asetäitja.
Kagu Raadios andis oma esimese intervjuu üheksakümnendate aastate populaarne ansambel Ummamuudu. Sain kutse ka ansambli 25. sünnipäeva peole, mille üle on mul südamest hea meel.”
Milline on Teie kreedo ajakirjanikuna?
„Mäletan hästi professor Juhan Peegli ütlust ajakirjandusüliõpilastele, et tulevased ajakirjanikud peavad end küll tõeliselt tähtsaiks, kuid tegelikult saavad nendest vaid mikrofonihoidjad, inimeste arvamuste ja mõtete vahendajad. Olen pidanud end eelkõige elu vahendajaks.”
Miks siiski poliitikaga tegelema hakkasite?
„Poliitikasse kutsus mind üheksakümnendate aastate lõpul Keskerakonna esimees Edgar Savisaar. Algul ütlesin ära. Kui ta selgitas, et hiljem võin erialasele tööle tagasi minna, andsin nõusoleku. Pärast 2003. aasta riigikogu valimisi soovisingi ajakirjandusse naasta, kuid toonaste arusaamade järgi polnud see võimalik.”
Aga päeva- või õhtujuhina olete rahva ees olnud hiljemgi?
„Jah, ma olin päevajuhiks hiljutisel Lüübnitsa sibula- ja kalalaadal. See roll andis hea enesetunde.”
Põlva on Eesti lõõtsapealinn. Kas oskate ka ise lõõtspilli mängida?
„Ei. Selle pilli käsitsemine nõuab erilisi oskusi, mida pole veel selgeks saanud. Küll aga mängib akordioni mu vend Vello Pelisaar, kes olnud kultuurijuhiks Lustiveres.”
Näen Teie kabinetis kolme kukke, kaht meenena ja üht pildil kirikutornis.
„See pole juhus. Põlva kirik on Kagu-Eesti üks vanemaid sakraalehitisi. Legend räägib, et kui kirikut 17. sajandi keskpaigas taastama hakati, siis ei õnnestunud ehitustööd ja kurjad jõud purustasid öösel tehtu. Olukorra päästis Maarja-nimeline tütarlaps, kes lasi ennast vabatahtlikult kirikusse müürida ja torni otsa kinnitati kuke kuju. Nüüd on kukk Põlva vapilind, mis sümboliseerib valguse võitu pimeduse üle.”
Endine Eesti Televisiooni, praegune Tallinna Televisiooni režissöör Olev Jaksi:
„Kui üheksakümnendate aastate algul tekkis telejuht Toomas Lepal ja minul idee teha laupäevahommikune saade „Maahommik”, tahtsime kaasata selle tegemisse uusi saatejuhte. Üheks neist sai Georg Pelisaar.
Georgile meeldib rääkida, ta oskab seda huvitavalt teha, teleajakirjanikuna on ta olnud ennekõike kuulaja ja vahendaja, kes ei kipu siis ekraanile, kui midagi öelda pole. Tema võimeid ideede genereerimisel tõestab ka Paunvere Väljanäituse ja Laada sünd.
Georg Pelisaar võttis Põlva linnapeana hästi vastu mu idee teha telesaade „Rahvalõõts“. Nii sai Põlvast lõõtsapealinn. Ehk õpib Georg kord ka ise lõõtspillimängu selgeks. Mõneti kahju, et pärast poliitikasse tulemist pole ta enam ajakirjanikuna tele- või raadioeetris. Öelda oleks tal mõndagi.”
JAAN LUKAS
