Jõgeva linnaraamatukogu teise korruse lugemissaalis saab 31. oktoobrini näha Gennadi Lapini akvarellinäitust „Leedu muljed”. See on ilus kummardus Leedule: tähistas ju see riik, nagu Eestigi, tänavu veebruaris oma sajandat sünnipäeva.
Gennadi Lapini juhitav akvarelligalerii Kala tõi möödunud aastal Jõgeva publikule näha tervelt viis leedu autorite akvarellinäitust: neli isikunäitust ja ühe grupinäituse. Lapini enda Leedu-muljete näitus on neile justkui loogiliseks jätkuks.
Leedu on Gennadi Lapini jaoks südamelähedane paik olnud aastakümneid. Tema Leedu-armastuses on „süüdi” Nõukogude armee. Sealt võis saada hingelise trauma, aga võis saada ka sõbrad kogu eluks. Gennadi Lapin tutvus Norra piiri ääres tundras aega teenides Leedumaalt Žemaitiast pärit Virgisega ning neist said parimad sõbrad. Esialgu hakkas Lapin Leedus sõbral külas käima, hiljem, kunstihuvi kasvades, hakkas ta süvenema ka leedu kunsti ja suhtlema sealsete kunstnikega.
„Kuna olen aastakümneid Leedu vahet käinud, on mul huvitav jälgida, kuidas see maa muutunud on, milline see on praegu, sõna- ja usuvabaduse ning teistsuguse majandussüsteemi tingimustes,” ütles Lapin.
Tema näitust lähemalt uurides hakkab silma, et päris mitu tööd on ta pühendanud usuga seotud motiividele.
„Leedul on omapärane religioosne taust. Leedulased olid näiteks ühed viimased Euroopas, kes ristiusu vastu võtsid,” sõnas Gennadi Lapin. „Ühest küljest on Leedu sügavalt katoliiklik maa, teisalt eksisteerivad seal rahumeelselt koos katoliku ja paganausu sümbolid.”
Nii on ka Lapin jäädvustanud ühest küljest sakraalhooneid, teisalt pigem paganlikule traditsioonile viitavaid puittaieseid Kurši vanal kalmistul ja Nida merevaigumuuseumis. Nida muuseumi puuslike ehk merevaiguvalvurite rida täiendas akvarellist oma fantaasia abil, sest nii tuli kompositsioon terviklikum. Leedulased loodetavasti ei pahanda. “Merevaigu valvurid” on üks meeldejäävamaid töid sel näitusel.
Leedumaa looduses on mõnevõrra teistsugused värvid kui meil siin. Valguski on pisut erinev. Ehkki Lapin jäi Leedu-ainelisi pilte maalides mingis mõttes kindlasti oma “liistude” juurde, ei saanud ta sealsetest värvidest ja valgusest muidugi ka mööda vaadata.
„Mis sellel näitusel visuaalselt kohe silma torkab, on puhtad ja jõulised värvid,” märkis Jõgeva akvarellist Eike Salu. Teatud tüüpi rohelist tavatsebki Gennadi leedu roheliseks nimetada. Selle kõrval on akvarellidel palju kollast ja punast.
„Leedu muljed” pole puhtatõuline isikunäitus, sest Gennadi Lapin on lisaks enda töödele välja pannud ka mõned tuttavate leedu kunstnike akvarellid. Seda tegi ta selleks, et tekiks võrdlusmoment. Et vaatajad saaksid justkui hinnata, kas ta sobiks ka leedu kunstnikuks.
Nojah, see viimane polegi tähtis. Igatahes on Gennadi Lapin teinud ära suure töö leedu akvarelli tutvustamisel Eestis ning lisas nüüd, justkui kirsina tordil, ka enda nägemuse Leedust. Uskuge, see on natuke teistmoodi Lapin, keda te sellel näitusel näete. Kui hakkate aga linnaraamatukogu lugemissaali seinalt otsima akvarelli, mis kaunistab „Leedu muljete” näituse plakatit, siis teete tühja tööd: selle lakoonilise, aga väljendusrikka maastikupildi müüs autor enne näituse avamist maha. Juhtub.
RIINA MÄGI
