Jõgeva põhikooli kaheksateistkümnele õpilasele kujunes hiljutine sügisvaheaeg meeldejäävaks ja seiklusterohkeks: nad käisid nimelt Iirimaal Galways keelelaagris. Nagu selgus, on sellel linnal kokkupuutepunkte Eestigagi.
Kõik algas sellest, et Jõgeva põhikooli inglise keele õpetajale Silja Kiidjärvele tuli kevadel e-kiri teatega, et firma LISA! Keelereisid korraldab sügisel Iirimaal keelelaagri.
“Arvasin, et see võiks õpilaste jaoks päris kasulik olla, ning asusin uurima, kas huvitatuid on,” ütles Silja Kiidjärv.
Huvist üksi muidugi ei piisanud, tuli kaaluda ka pere rahalisi võimalusi. Ent lõpuks saadi seitsmenda, kaheksanda ja üheksanda klassi õpilasest koosnev grupp kokku ja 22. oktoobril asuti õpetajate Silja Kiidjärve ja Vivian Paaksi saatel Iirimaale teele. Tallinnas liitusid jõgevalastega pealinna Kalamaja põhikooli ja Harjumaa Ääsmäe põhikooli noored. Ühtekokku lendas Dublinisse 59 keelehuvilist eesti last. Galwaysse, mis asub Dublinist 240 km kaugusel, sõideti bussiga.
Galways majutati lapsed kahekaupa peredesse ning hommikuti tõttasid nad sealt keeltekooli Atlantic, kus neil toimus sõltuvalt päevast kaks kuni neli keeletundi, igaühe pikkuseks 90 minutit. Õppetöö käis neljas grupis. Neisse olid noored jaotatud inglise keele alaste teadmiste taseme järgi. Selle väljaselgitamiseks tuli kõigil laagrilistel kodus läbi teha test, mille tulemused saadeti Galwaysse. Igal grupil oli kaks õpetajat, kes olid keelelaagris käinud õpilaste Emma Õnne, Joosep Kati ja Rain Põldmaa sõnul väga lahedad ja humoorikad inimesed.
“Nende metoodika oli suunatud eelkõige sellele, et noored inglise keeles vabamalt kõnelema hakkaksid. Aga samas tehti töölehtedelt ka grammatikaharjutusi,” ütles Silja Kiidjärv ja lisas, et meie lapsed õpetasid Galway õpetajatele natuke eesti keelt ka.
Õppetöö ei käinud Galways siiski ainult klassiruumis. Ka linnaekskursioonil pidid noored näiteks õppeülesande täitma. Selleks tuli tänaval võhivõõraste inimeste käest Iirimaa kohta infot pärida. Üldiselt olid inimesed lahked noorte küsimustele vastama.
“Ainult üks inimene ütles, et ta on just rongilt tulnud ega tea midagi,” sõnas Joosep Katt.
“Mõni arvas ka, et me pakume midagi müüa, ja oli seepärast natuke tõre,” lisas Emma Õnne.
Ratastega Inishmore’il
Galway kesklinnas nägid meie noored üht tuttavat taiest: samasugust eesti kirjaniku Eduard Vilde ja iiri kirjaniku Oscar Wilde’i kaksikskulptuuri, nagu on Tartus Vilde lokaali ja kohviku juures. Selle monumentaaltaiese koopia kinkisid Eesti riik ja Tartu linn Iirimaale ja Galwayle Eesti Euroopa Liitu astumise puhul: Iirimaa oli 2004. aastal, kui me ühendusega liitusime, Euroopa Liidu eesistujamaa.
“Rääkisime ka oma giidile, et skulptuuri originaal asub meie naaberlinnas. Õpetaja Vivian soovitas aga noortel end kindlasti Galway skulptuuri juures jäädvustada ning teha siis pärast pilt ka Tartu skulptuuri juures: igaühel sellist fotopaari ju teha ei õnnestu,” rääkis Silja Kiidjärv.
Ühel õhtul õpetati eesti noortele iiri tantsu, kahel päeval tehti aga pikem väljasõit: käidi Arani saarestiku suurimal saarel Inishmore’il rattamatkal ja Iirimaa läänerannikul Moheri kaljusid imetlemas. Galway lahes asuva Inishmore’i saare nimi on hästi tuntud teatrisõpradele: sellel toimuba maailmakuulsa dramaturgi Martin McDonaghi ühe näidendi tegevus (“Inishmore’i leitnanti” mängis mõni aasta tagasi ka Palamuse amatöörteater). Moheri kaljud “kukuvad” aga umbes 120 meetri kõrguselt (kõrgemates kohtades enam kui 200 m kõrguselt) otse Atlandi ookeani. Seal toimusid näiteks filmi “Harry Potter ja segavereline prints” võtted.
Keelelaagri kasuteguri kohta avaldasid noored nii- ja naasugust arvamust. Rain Põldmaa tõdes, et keeleoskust võib-olla väga palju juurde ei tulnudki, sest kogu aeg oli keegi kõrval, kellega eesti keeles kõnelda. Joosep Katt kinnitas aga, et tema meelest oli laagrist keele seisukohalt kasu küll. Tunnis näiteks õpetajad eesti keele rääkimist ei soosinud.
“Nad ütlesid, et kui me omavahel eesti keelt kõnelema hakkame, siis nad tunnevad end tulnukatena,” ütles Joosep Katt.
Tema sõnul oli “kasuperes” viibides algul üsna hirmutav võõras keeles suhtlema hakata, ent pärast läks see juba ladusalt. Õpetaja Silja Kiidjärv lisas, et eriti vanemate inimeste puhul tuli arvestada tugeva iiri aktsendiga, ent sellega oli võimalik nädala jooksul harjuda.
Teravad elamused
“Keele harjutamine oligi tegelikult ainult üks laagri eesmärk,” sõnas Silja Kiidjärv. “Teine ja samuti oluline eesmärk oli näha, kuidas Iirimaal elatakse. Meil õnnestus ju viibida ka iirlaste kodudes. Elasime õpetaja Vivianiga näiteks ühe vanema abielupaari juures, kus pereema, tubli kokk, meid igal õhtul mõne iiri rahvusroaga kostitas.”
Silja Kiidjärve meelest oli reis kasulik ka selle poolest, et noored pidid mitmesugustes uudsetes olukordades iseseisvalt hakkama saama. Näiteks esimese õppepäeva hommikul viisid pered oma “kasulapsed” keeltekooli, aga õhtul pidid nood ise koju tagasi minema. Et kool oli kesklinnas, majutuspaigad aga äärelinna elurajoonides, sõideti koju enamasti bussiga (selleks said kõik endale bussikaardid). Bussi sisenedes tuli lastel juhilt õige peatuse leidmiseks abi paluda ja seda loomulikult inglise keeles. Mõned “nutimehed”, nagu Joosep ja Rain, eelistasid aga jalgsi kojuminekut: lülitasid telefonil GPS-süsteemi sisse ja lasksid end valitud aadressile juhtida.
“Aga meie eksisime esimesel õhtul üldse ära ja pidime “kasuvanemad” telefonitsi endale järele kutsuma,” tõdes Emma.
Iirimaal käik jääb paljudele Jõgeva põhikooli õpilastele meelde juba selle poolest, et see oli nende esimene lennureis. Ning see algas “teravate elamustega”. Mõni tund enne seda, kui noored Jõgevalt Tallinna jõudsid, oli lennujaamale tehtud nimelt pommiähvardus. Meie noorte saabudes hakkas olukord küll juba normaliseeruma, ent kätelt metalliproovi võtmise ja kotte-kohvreid üle nuusutavate pommikoertega puutusid meie nemadki veel kokku.
Emma, Joosep ja Rain kinnitasid, et Iirimaa-reisi juures oligi kõige vahvam see, et sai lennata ning Ääsmäe ja Kalamaja kooli õpilaset näol juurde terve hulga uusi sõpru. Iirimaa jäi ka kõigile hinge ‒ nii oma inimeste kui ka looduse poolest. Ning küllap see inglise keelgi selgemaks sai.
Õpetaja Silja Kiidjärv arvas, et keelereisidele tasuks õpilastega ka tulevikus minna, ainult et siis tuleks uurida, kas ettevõtmisele mõnest allikast ka rahalist toetust õnnestub saada. Siis koormaks reis natuke vähem perede rahakotti.
RIINA MÄGI
