Neljapäevase akvarelliõppe tegid Lapini käe all läbi paarkümmend Rakvere-lähedases Ubja noortetoas laagris olnud last ja mõned täiskasvanudki.
“Kuulume Gennadi Lapiniga mõlemad Krimmi Eestlaste Tugiseltsi ja käisime tänavu aprillis koos Krimmis Krasnodarka külas, kus Gennadi eesti juurtega lastele akvarellmaali õpetas,” ütles Sõmeru valla noortetubadega tegelev projektijuht Piret Laidroo. “Näinud, kuidas ta lastega töötab, hakkas mul kahju, et siinsed lapsed sellist õpetust pole saanud, ning ma otsustasin asja parandada.”
Nii tulidki koolivaheajal kokku viis Aseri, viis Ubja ja viis Uhtna 9-16-aastast last, lisaks veel mõned noored Rakverest, Tallinnast ja Tartust. Põhitegevuseks oligi neil akvarelliõpe. Kaasa tuli võtta vaid pintsel, muud töövahendid tõi kohale juhendaja. Ega akvarellipaberi ja -värvide muretsemist saagi tegelikult asjatundmatule inimesele usaldada: sobimatute vahenditega ei edene isegi akvarelli õppimine, päris töötegemisest rääkimata.
Töötas tasuta
Kuigi noored polnud akvarelliga varem suurt kokku puutunud, jõuti fanaatikust juhendaja käe all nelja päeva jooksul päris kaugele. Et teekond akvarellimaailma jõudsam oleks, oli Lapin kaasa võtnud väikese näituse jagu omaenda akvarelle.
Ka laste tööd pandi lõpuks seinale ja mitte niisama, vaid ühesuguste paspartuudega ümbritsetuna. Nii nägi see täitsa “päris” näituse moodi välja.
“Kunstnikud ei ole alati kõige paremad pedagoogid, aga Gennadi Lapinil tuleb õpetamine hästi välja,” ütles Piret Laidroo. “Alguses tuli lastel küll tema loomuliku oleku ja spontaansusega pisut harjuda, ent nad võtsid ta ruttu omaks: ta on tegelikult väga lastesõbralik õpetaja.”
Kuna Aseri ja Tartu lapsed olid vene rahvusest, loodeti lisaks Sõmeru ja Aseri valla eraldatud rahale ja lapsevanemate makstud osalustasudele saada laagrile toetust ka integratsiooni sihtasutuselt. Et see tulemata jäi, saadi Kala-galeriile maksta vaid töövahendite eest, juhendamise eest maksmiseks raha ei jätkunud. Aga Lapin oli nõus lastega ka tasuta töötama: see meeldib talle endalegi, sest lapsed on üldjuhul andekad, kui osata nende loomingulisus õigesti avada.
Keeleõpe pealekauba
“Tegelikult õpiti selles laagris keelt vist rohkemgi kui spetsiaalsetes keelelaagrites,” ütles Piret Laidroo. “Kaugemalt tulnud noored, kes noortetoas ööbisid, meisterdasid õhtuti üheskoos pärliloomi ja õpetasid selle käigus vastastikku keelt: eestlased venelastele eesti ja venelased eestlastele vene keelt. Aseri tüdrukud olevat peljanud tegelikult üldse laagrisse tulla, sest kartsid keelebarjääri taha tõrjutuks jääda. Ning siia tulleski kirtsutasid nad natuke nina n-ö eurotingimuste puudumise peale. Aga laagri lõppedes polnud neil kojuminekuga üldse enam kiiret.”
Laagripaiga nõukogude-aegne atmosfäär pöörati aga hoopis oma kasuks: kartulivõtjate majutamise aegadest pärit reformvooditel sai nimelt hästi hüpata ning teises, tühjas ja elektrita majapooles öiseid action-retki korraldada.
RIINA MÄGI
