Jõgeva linnaraamatukogus avati kaks nädalat tagasi Jaak Jõgi fotonäitus “Otsingud looduses”. Näitust vaadates veendub vaataja üsna pea, et otsingud on olnud edukad, autoriga vesteldes tekkis aga usk, et ka otsinguprotsess on tema jaoks väärtus omaette.
Jaak Jõgi on tartlane ja töötab Eesti Maaülikooli tehnikainstituudis füüsikaõppejõuna. Esimese fotoaparaadi sai ta endale viieteistaastaselt ehk nelikümmend aastat tagasi. Fotograafiast kui kunstist ei osanud ta siis veel mõelda. Tegi niisama poisikese klõpse. Kolmkümmend aastat tagasi muretses ta endale korralikuma kaamera, aga ka siis ei jäänud tema jalg püsivamalt fotorajale astuma. See juhtus alles viisteist aastat tagasi, kui digikaamerad kättesaadavamaks muutusid ja nende kvaliteet ka nõudlikumat kasutajat rahuldama hakkas.
“Korraliku pildi saamiseks tuleb palju “musta” tööd teha, st pildistada ilma kaadreid kokku hoidmata,” ütles Jaak Jõgi. “Negatiivile pildistades ei saaks ma seda endale lubada, see lööks liiga valusalt tasku pihta. Digitaalseid fotofaile võib aga teha kuipalju tahes.”
Jaak Jõgi ammutab oma fotoloomingu ainese enamasti loodusest. Üks, mis teda köidab, on rabamaastik. Tema sõnul hakkab inimest kõnetama see, mis on suur. Näiteks mäed. Eestis paraku suuri mägesid pole, ent siin võib samasuguse suuruse- ja avarusetunde kätte saada rabas. Samas pakub raba ka eemaldumisvõimalust ja on hea närvide rahustaja – õpetajal vajavad närvid ikka vahel puhkust.
Valgusega kirjutamine
Küsimusele, kui tihti ta kaameraga looduses käib, vastas Jaak Jõgi, et see sõltub asjaoludest. Kui tahta Endla või Meenikunno rabas ära käia, siis tuleb edasi-tagasi maha sõita umbes 150 kilomeetrit. Seda niisama heast peast ei sõida, vaid tuleb natuke planeerida ja samas valgust jälgida.
“Head pilti ei saa nii, et muudkui vaatad ja pildistad. Iga objekti jaoks tuleb see õige valgus üles leida. Sõna “fotograafia” tähendabki ju valgusega kirjutamist,” ütles Jaak Jõgi ja lisas, et aja jooksul tuleb kogemus. Ja kui on kogemus, siis iga plõksu lihtsalt enam ei tee.
Maastike kõrval meeldib Jaak Jõgile pildistada lilli. Neid ei pea alati vabast loodusest otsima minema, vaid sobivad ka aialilled. Lillede “portreed” reedavad autori huvi aianduse vastu.
Näituse avamisel tuli autoril kõige rohkem vastata küsimusele, kuidas ta nii ägeda äikesepildi sai, nagu näha on. Raba ja lilled seisavad paigal, neist ikka hea tahtmise korral pildi saab, aga äike on täiesti ettearvamatu.
“Äike pole tõesti prognoositav. Välgu pildile saamiseks pead tundma oma kaamerat ning teadma, mida see võimaldab ja mida mitte,” ütles Jaak Jõgi. Tema sõnul tuleb välgu “püüdmiseks” ette panna laiema nurgaga objektiiv ja seadistada kaamera pikemale säriajale. Ning siis oodata õiget päästikule vajutamise hetke. Juhul, kui see muidugi üldse tuleb. Aga kui juba vihm peale tuleb, peab tehnika kiiresti kokku korjama.
Äikesepildistamise seansil läheb Jaak Jõgi sõnul suurem osa pilte ikka untsu. Ning äikest tasub pildistada ainult pimedas. Kaadrit tuleb sel puhul, nagu öeldud, pikalt säritada, aga valges säritad selle üle.
Kas hakkavad kõnetama?
Selles, et Jaak Jõgi näitus Jõgevale jõudis, on “süüdi” Jõgeva alevikus elav Andra Kirna, Tartu kõrgema kunstikooli haridusega fotograaf. Nad on Jaak Jõgiga head tuttavad. Andral on oma osa ka selles, et Jaagu pildid üldse arvutist paberkandjale jõudsid.
“Ükskord, kui Andra külla tuli, pakkusin talle vaadata valikut oma fotodest. Tahtsin teada, kas need hakkavad teda kõnetama või mitte. Andra vaatas neid algul väga vaikselt. Ehmusin alguses ära: mõtlesin, et ilmselt ei meeldi need talle üldse. Aga siis ta ütles, et need on toredad pildid ja et neid võiks ka teistele inimestele näidata,” meenutas Jaak Jõgi. Andra oli talle abiks ka näitusepiltide valikul. Teine asjalik kriitik oli Jaagu enda poeg, kes tegeleb samuti fotograafiaga, aga pole senini oma pilte avalikkusele näidanud.
Jaak Jõgi fotonäitus oli aasta tagasi väljas Tartus Tammelinna raamatukogus, pool aastat tagasi aga maaülikooli tehnikainstituudi ruumides. Nüüd on see siis Jõgeva publiku ette jõudnud.
“Püüan oma piltidel näidata loodust selle ehedal kujul. Ma pole näiteks toone soojemaks tuuninud, nagu fotograafid tihti teevad, et pilt paremini “müüks”,” ütles Jaak Jõgi.
Andra Kirna lisas:
“Jaak mõtleb kõik eelnevalt läbi. Tal on see, mida paljud üritavad hiljem arvutis lisada, juba algkaadris olemas. Ta teab, mida pildistab, teab, kust valgust mõõdab jne.”
Jaak Jõgi näitus sai teoks erasponsorite toel ja seda saab raamatukogus vaadata 20. oktoobrini.
RIINA MÄGI
