On teisipäeva pärastlõuna, kui võtan ühendust Kuremaal ja Tormas tegutseva fotograafi Liina Laurikaineniga. Lepime kokku, et kui aega intervjuust veidi üle jääb, siis teeb ta ka minust mõned üksikud fotod.
Olgu siinkohal öeldud, et peale imelike passipiltide ja klassifotode pole ma iial fotograafi juures käinud, ma nimelt usaldan fotosid, mille ise endast klõpsin. „Arvesta, et me pildistame rannas, varbad saavad liivaseks ja jalgupidi peab vette ka minema. Riietuses palun vältida neoonseid värve ja liigtumedaid toone,“ loetleb ta enne kohtumist.
Neljapäeva õhtul kohtumegi Kuremaa lossi ees. Rõõmsal ja jutukal Laurikainenil on seal väike stuudio, mille üle on ta väga õnnelik ja tänulik. Tormast pärit fotograaf elas mingi aja Tartus, kuid kolis veidi vähem kui aasta tagasi Kuremaale, kus lahke lossipere talle stuudio võimaldas. „Lossi pererahvas on mind väga hästi vastu võtnud ning olen selle eest tõeliselt tänulik,“ kiidab Laurikainen.
Tema avaras ja valges stuudios koha sisse võtamegi. Õues on üksjagu palav ning jahe lossiõhk on heaks värskenduseks. Kuna praegu pildistab ta valdavalt õues, siis on stuudio suvepuhkusele saadetud. Ühes nurgas paistab väike tuledega kaunistatud fotonurk. „Kuna ruum on muinsuskaitse all, siis kõiki asju, mis mujal fotostuudiotes on, ei saa siin teha. Sügisel loodan fotonurgas tapeedi vahetada ja uusi dekoratsioone leida,“ selgitab Laurikainen, kes on kõik detailid stuudios mõistagi ise kujundanud.
Assistendist fotograafiks
Fotograafia juurde jõudis Laurikainen omasõnutsi looduse kaudu. Kui kaua ta sellega päriselt tegelenud on, ta konkreetselt öelda ei oskagi. „Olen maal kasvanud ja looduses on alati nii palju märgata ning jäädvustada. Kõike ei saa alati sõnades edasi anda ja siis on foto abiks. Mäletan, et põhikoolis või keskkoolis tahtsin vanematelt oma esimest digikaamerat, kuid nemad kinkisid mulle hoopis raamatu, mis oli mõeldud algajatele digifotograafidele. Praegu tagasi mõeldes ei oleks nad mulle paremat kinki saanud teha. Kui aeg oli küps ning ise oma esimese kaamera ostsin, olid digifotograafia põhitõed tänu raamatule mulle juba selged. Ma ei hõisanud kaamerat kätte saades kohe, et olen fotograaf. Alustasin vaikselt. Õppisin omaette ja harjutasin. Olen üsna enesekriitiline ning võib-olla viimased viis aastat võin öelda, et olen fotograaf. Minu algus oli tegelikult võrratu fotograafi Maris Treufeldti assistendina Tartus. Õppisin temalt väga palju,“ meenutab Laurikainen, kes endale Tartus ka kliendipõhja kasvatas.
Praegu jäädvustab ta peamiselt Kuremaal ja Tormas, kuid käib ka kaugemal. „Nii Kuremaad kui ka Tormat ühendab kliendi jaoks loodus. Kuremaal on järv, mida Kuremaa Järvepääste korras hoiab ning neilt saan pildistamiste tarbeks ka paate laenutada. Ning võrratud vaated loomulikult. Tormas saan kliendile pakkuda põlluteid, rahu ja täielikku privaatsust. Paljud inimesed ei soovi, et nende pildistamist kõrvalt nähakse. Tihti ei olegi perekondadele fotograafi juurde tulek pelgalt pildistamine, vaid üks tore väljasõit ning kvaliteetaeg üksteisega,“ selgitab fotograaf. Teinekord pole külalised isegi kõigi Kuremaa võludega kursis ning seega võib sellest tore perepäev kujuneda. Tihti tulevad inimesed pärast esimest korda ka tagasi. „Mul on palju püsikliente, kes igal aastal näiteks Tartust tulevad. Võib tunduda, et igal aastal käimine on tihti, kuid tegelikult see pole nii, eriti kui on lapsed, sest nad kasvavad kiiresti,“ selgitab Laurikainen. Ka ostetud kinkekaartide kaudu kohtub fotograaf uute inimestega. „Talvel oli üks perekond, kus oli koos mitu põlvkonda ja omakorda nende elukaaslased, kokku 12-14 inimest. Mõtlesin, kuidas nad küll kõik mu fotoseina ette ära mahuvad, aga mahtusid. Mul käivad toredad pered ja klientidega on mul väga, väga vedanud. Ma olen õnnelik, et mul on nii toredad kliendid. Näiteks üks 13aastane poiss käis koos perega möödunud aastal minu juures ning talle väga meeldis. Nii sai ta emalt kinkekaardi ja nüüd ootangi teda tagasi,“ rõõmustab Laurikainen.
Instagram leiba käest ei võta
Ajal, mil igaüks võib telefoniga endast tuhandeid selfie´sid klõpsutada ja iseenda fotograaf olla, on Laurikainen veendunud, et tema tööpõldu see ei vähenda. „Telefoniga saab tõesti häid pilte. Kuid see ei aita poseerimise kohmetusest üle saada ega tooda nii kvaliteetset fotofaili, et saaks selle suurena oma elutoa seinale riputada,“ jääb Laurikainen kindlaks, lisades, et pere või paarilisega koos pildistama minek on siiski omamoodi väljasõit ja emotsioon, mida telefon pakkuda ei suuda.
Ka fotograafide rohkust ei pea Laurikainen millekski negatiivseks. „See, et fotograafe antud alal palju on, on tõsi. Minu silmis on see boonus. Klient saab valida endale just sobivaima hinna-kvaliteedi suhte, suhtumise ning töötlusstiiliga fotograafi. Loomulikult paneb konkurents ka mind ennast rohkem pingutama, et olla parem fotograaf,“ sõnab Laurikainen. Nii on oluline pakkuda inimestele uusi dekoratsioone, fototaustu ja muud vajalikku.
Ilmselt teab iga fotograaf, et on inimesi, kes peavad end ebafotogeeniliseks. Tegelikult pole neid fotograafi sõnul siiski olemas. „Kõige tihedamini kuulen ma lauset „Ära mind küll pildista, ma ei ole üldse fotogeeniline“. See olekski justkui inimeste suurim hirm. Kardetaksegi, et ei olda piisavalt fotogeenilised, ei osata kuidagi olla, oma käsi hoida. Tihti arvatakse, et igasugune poseerimine on tobe. Aga ebafotogeenilisi inimesi pole minu silmis olemas. Väga tihti klient siiski „sulab“ sessiooni jooksul. Aga selleks, et see juhtuks, olen mina. Räägin ja seletan palju ja näitan ette, kuidas olla,“ selgitab Laurikainen, kes aitab üles leida iga kliendi paremad nurgad ja küljed.
„Teinekord näitan sessiooni ajal inimesele fotosid ja siis ta ise ka vaatab, et näeb päris hea välja,“ naerab Laurikainen, kuid tõdeb, et mõni oma kestast välja tulla ei julgegi. „Pool tundi on nende jaoks liiga lühike aeg, et harjuda ja kohaneda. Ma olen alati öelnud, et fotograafil peab lai silmaring olema. Näiteks võib meestega rääkida jahist või jalgpalli tulemustest. Eesti mehed on fotodel nii lahedad,“ kiidab Laurikainen. Lisaks segadusele, mida kätega teha või mis nägu ette manada, on mõnel kliendil ka vaimne blokk. „Siis tulebki luua õhkkond, kus inimene tunneks end turvaliselt,“ selgitab Laurikainen.
Fotod seinast seina
Laurikaineni tegevusvaldkonda kuuluvad nii pere-, ootus-, pulma- kui ka buduaarifotod. Oma sõnul ei tee ta beebifotosid, sest ei tunne end selles vallas tugevalt. Ühe võimsama emotsiooni pakuvad pulmafotod, mida Laurikaineni portfoolios on väikesel vaatlusel igasuguseid: lihtsatest õues registreerimistest kuni kiriklike laulatusteni. „Pulmapiltide juures on meeletu vastutus ja muidugi tööpäev on ka pikem kui perede pildistamisel. Kui viimane on pool kuni kaks tundi, siis pulmapäev võib olla näiteks 16 tundi pikk. Pulmapäeval ärkan koos pruudiga, lähen temaga ilusalongi, teen fotod sõrmustest, ehetest, kleidist. Lisaks tulevad ilupildid, fotod registreerimisest, peolauast, sõpradest ja perest, tordi lõikamisest ning alles siis võib fotograaf koju minna,“ selgitab Laurikainen ja lisab, et ruumi eksimiseks pulmafotode puhul ei ole, sest pruutpaari ei saa teisel päeval uute piltide tegemiseks tagasi kutsuda. „Tegelikult on iga pildistamine vastutusrikas, sest inimene tuleb ju kodust välja. Ja kui mõni pelgabki, siis on see tema jaoks väga suur eneseületus. Mõne jaoks on pildile jäämine lihtne, teise jaoks ei ole,“ põhjendab fotograaf.
Eriti armastab Laurikainen ekstreemseid fotosessioone, kuid neid tuleb vähe ette. „Mulle meeldivad positiivsed muinasjutud. Fantaasiapilte teen peamiselt enda perega,“ selgitab ta, lisades, et tihti ei ole fantaasiafotode soovijatel endil päris selget visiooni ja seda oodatakse fotograafilt. Paraku on see raske, eriti kui omavahel kohtutud pole. „Fantaasiasessioonidel tuleb ära tunda, kas see on selle kliendi teema või mitte. Kõige ägedamad fotod on mul seni olnud hobustega metsas,“ selgitab fotograaf. Ka oma õetütre muutis ta vaid poole tunniga viikingiks. „Vaatasin novembrikuu hommikul aknast välja ja tuli idee ta viikingiks teha. Elutoast tulid kardinad hetkega maha talle keebiks ja ema otsis laka pealt asju,“ meenutab Laurikainen, lisades, et parimad pildid tulevadki kohe, sest pikalt ette planeerides läheb tuhin mööda. „Mulle meeldib, kui inimesel on visioon ja kahepeale saame selle teostada,“ kiidab Laurikainen.
Jäta pildistama minnes neoonvärvid koju
Kui küsida, millised on peamised sammud, mida fotograafi juurde minnes peab tegema, jääb Laurikainen korra mõttesse. „Fotograafi töö algab kliendiga suhtlemisest. Suures osas ongi fotograaf klienditeenindaja. Lepin kliendiga kokku aja, arutame detaile, nagu asukoht, kellaaeg ja mida selga panna,“ loetleb Laurikainen.
Juhul kui kellelegi on jäänud mulje, et perepiltidel peab üks-ühele riides olema, siis nii see ei ole. „Neoonvärvides riided on nii erksad, et peegeldavad värvi näkku või lõua alla. Lisaks olen klientidele öelnud, et neil peab mugav olema. Hoiatan alati ette, et pildistan maal, et ei tuldaks tikk-kontsadega. Palju sõltub ka asukohast ja ilmast. Enne fotograafi juurde tulekut käiakse meiki tegemas ja juuksuris, see pole kohustuslik, aga annab palju juurde. Esimene nõue on mugavus. Paljud pered küsivad ka, mida nad peaksid selga panema. Kõigil ei pea olema ühte värvi riided, piisab ka väikesest sidususest,“ selgitab fotograaf, et püüab kõigile võimalikult palju vastu tulla, et pere rohkem kulutusi tegema ei peaks.
Esimene katsetus intervjueerijaga
Intervjuu lõppedes viibki fotograaf mu õue. Olen endiselt üsna skeptiline ning pean end jätkuvalt ebafotogeeniliseks inimeseks. Aga enam pole aega mõelda, sest Laurikainen paneb mu Kuremaa lossi ette poseerima, esmalt pingi najale, seejärel murule.
Järsku tunnengi, et ei tea, kuhu täpselt oma jalgu ja käsi panna. „Hetk tagasi tundusid täiesti vajalikud teised,“ möönan vaikselt omaette, tõdedes, et ma tõesti ei tea, mida nendega peale hakata. Juhendamise peale selgub, et midagi keerulist ei ole ja kui need käed lihtsalt jalale panna, ei juhtu ka midagi. „Vaata nüüd lossi uksest sisse, nüüd vaata minu poole,“ juhendab Laurikainen. Pean tunnistama, et tunnen end just kui tippmodell. „Istu rätsepistesse ja vaata minu poole,“ julgustab Laurikainen. Seejärel vaatab ta mulle pikalt otsa. Selgub, et ta vaatab valgust. „Esmalt peab valguse paika saama,“ selgitab ta.
Pikapeale hakkab kramp mööda minema ja ma saan isegi aru, kuidas oma käsi ja jalgu paremini fotole sättida. Julgemaks muutudes hakkavad silme ees jooksma visioonid fantaasiasessioonidest, mida ka fotograafiga jagan. Koos jõuame järelduseni, et kui ma valmis olen, siis need ideed ka teoks teeme.
KERTTU-KADI VANAMB
