Foto võib olla pelk reaalsuse peegeldus või sündmuse toimumise konstateering. Ent foto võib jutustada ka kellegi välja mõeldud ja lavastatud lugusid. Just seda teevad praegu Jõgeva linnaraamatukogus näha olevad fotod, mille autoriks Palamuselt pärit Kaisa Põhako.
Kaisa ja tema modellide jutustatavad lood on lummavad. Õigupoolest on neile abiks veel kolmaski jutustaja: modelli ümbritsev keskkond – mõnikord looduslik, mõnikord inimtekkeline. Ja siis tulevad mängu veel sellised tegurid, nagu maailmakirjandusest tuntud narratiivid ning kollektiivses alateadvuses püsivad ideed või kujundid ehk arhetüübid. Need aitavad fotodel jutustatavaid lugusid võimendada.
Kui näiteks vees lillede keskel lebavat neidu kujutaval pildil poleks allkirja, vaataksime seda lihtsalt kena kompositsioonina, aga kui allkirjaks on pandud “Ophelia”, omandab fototaies traagilise alatooni. On ka viiteid muinasjutumaailmale. “Teejuhil” kujutatud laternaga neiu on kui haldjas, kes müstilises metsas ekslejale teed näitab. “Male” kangelanna näib aga kuuluvat nn saatuslike naiste kategooriasse: justkui vanade meistrite maalidelt laenatud poosis daam lebab keset segamini löödud malelauda ning näib enda tekitatud segadusega ülimalt rahul olevat. Mehi jätavad need pildid võib-olla külmaks, mind need lood aga kõnetasid.
Kaisa Põhako pole professionaalne fotograaf, vaid Tartu ülikooli esimese aasta magistrant biomeditsiini alal. Palamuse koolis käis ta üheksanda klassi lõpuni, gümnaasiumihariduse omandas Tartu Hugo Treffneri gümnaasiumis. Praegu mööduvad tema argipäevad laboris, kus ta tegeleb rakkudesse sisenevate valguliste järjestustega, mida saaks tulevikus kasutada ravimite rakkudesse viimiseks. Nii saab tulevikus senisest edukamalt võidelda mitmesuguste haigustega, sealhulgas vähiga. Kaisa on selleks õppeaastaks valitud ka Bioteaduste Üliõpilaste Seltsi esimeheks.
Fotograafiaga on Kaisa tegelnud kümmekond aastat. Tema huvi selle ala vastu kasvas üsna ruttu “seebikarbi” ja automaatrežiimi võimaluste piiridest kaugemale ja kannustas erialakirjandust uurima. Loetu omakorda ahvatles üha uusi tehnikavõtteid ja kompositsioonilahendusi proovima. Inimeste pildistamiseni jõudis Kaisa ajapikku ning avastas siis, kui palju mängurõõmu, lavastamislusti ja lugude jutustamise võimalusi see pakub.
Hullustega kaasa
“Lugude ideed tekivad väga erinevalt,” ütles Kaisa Põhako. “Vahel võib olla inspiratsiooniks mõni raamat või muusikateos, hetk elust enesest või lihtsalt suvaline fantaasiavälgatus. Modelli valik töötab tegelikult mõlemat pidi. On ideid, millele otsin kindlat modelli, aga tavalisem on siiski see, et lavastatav lugu tõukub modellist, tema karakterist ja välimusest.”
Kõige sagedamini on Kaisa kaamera ette sattunud õde Kaija. Temagi pole professionaalne modell, vaid on teadlaseteel veelgi kaugemale jõudnud, kui Kaisa: ta on doktorikraadiga keemik. Suurem osa inimesi, keda Kaisa modellidena on kasutanud, ongi tema sõbrad-tuttavad, kuid talle on pildistamise sooviga kirjutanud ka täiesti võhivõõrad inimesed. Mõnikord on neil olemas kindel soov ja visioon, ent enamasti sünnib pilt siiski autori ja modelli vahelisest koostööst ja arutelust, kuhu suuremate ettevõtmiste puhul on meigi ja soengu tegijana kaasatud Kaisa sõbranna Sirelin Strantsov.
“Teistel inimestel võib olla ideid ja lahendusi, mille peale ma ise ei tule. Samuti lepin ma alati kokku teise osapoolega, kas ta on nõus kõik mu hullused, nagu ligi miinuskraadidega kleidi väel poseerimine või suve lõpul külma järvevette minek, kaasa tegema või mitte.”
Kostüümid, mida fotolavastustes kasutatud, pärinevad üldjuhul modellide endi või mõne sõbra-tuttava riidekapist. Mõni rõivaese on ka spetsiaalselt pildistamiseks valmistatud. Üks entusiastlik modell õmbles endale näiteks 16 meetrist tüllist seeliku. Rekvisiitidena lähevad käiku tavaliselt kodunt leitud asjad.
“Inimestel leidub kodus üllatavalt palju veidraid asju alustades laternatest ja lõpetades soku pealuudega. Nii et rekvisiite olen juurde ostnud üsna harva. Küll aga on mul vahel asja pürotehnika poodi, sest sealt saab tossupomme: mulle meeldib lisada piltidele efektset suitsu,” ütles Kaisa.
Ei pinguta üle
Mis fotode töötlemisse puutub, siis see võtab Kaisa sõnul aega rohkemgi kui pildistamine.
“Püüan töötlusega mitte üle pingutada, kuid see on siiski pildi sünni juures üks väga tähtis element,” kinnitas Kaisa.
Tema näitust vaadates torkas silma, et piltidel pole ühtki meest.
“Millegipärast on minu kaamera ette tõepoolest rohkem sattunud naisi kui mehi,” tõdes Kaisa. “Ehk on mehed sellise ettevõtmise jaoks liialt häbelikud või pole minul olnud pildistajana piisavalt pealehakkamist meesterahvaid modelliks paluda. Mulle on tundunud mugavam ja lihtsam naismodellidega eksperimenteerimine ning eri karakterite loomine ja meigi-kostüümikatsetused. Meesmodellide jäädvustamine oleks jällegi tahk, milles end rohkem arendada.”
Teine mõte, mis näitust vaadates pähe tuli, oli see, et need fotodesse kätketud lood vääriksid suuremat formaati.
“Kahjuks peab tudeng arvestama näituse korraldamisel oma rahakoti suuruse või väiksusega,” kommenteeris Kaisa.
Praegu Jõgeva linnaraamatukogus üleval olev “Ilusad inimesed” on tema teine fotonäitus. Esimene kandis pealkirja “365” ja esitles paremat osa Kaisa 2015. aastal teoks tehtud fotoprojektist. Ta seadis nimelt endale eesmärgiks pildistada iga päev ning 31. detsembriks oli tal koos tema elu ühe aasta hetki sisaldav album. Valikut neist hetkedest sai näha Palamuse kihelkonnakoolimuuseumis, Tartu kohvikus Spargel, Hugo Treffneri gümnaasiumis ning Tartu ülikooli tehnoloogiainstituudis.
“Ilusaid inimesi” näevad kõige esimesena Jõgeva kunstihuvilised. 2018. aasta alguses rändab näitus Tartu linnaraamatukogusse. Ka järgmise näituse idee on Kaisal peas olemas, aga see tahab veel “küpsemist”. Küsimusele, kas võib juhtuda, et fotograafia hakkab tulevikus nii köitma, et teadus jääb hoopis tagaplaanile, vastas Kaisa: “Üldjuhul ma tuleviku ennustamisega ei tegele – kunagi ei või ju kindlalt teada, mida elu toob!”
Näitus “Ilusad inimesed” on linnaraamatukogu teise korruse lugemissaalis avatud 14. septembrini.
RIINA MÄGI
