Möödunud suvel käisid Jõgevamaa raamatukogutöötajad koolitusreisil Ahvenamaal. Üks neist, Jõgeva Linnaraamatukogu vanemraamatukoguhoidja Piret Kiisler tõi sealt kaasa rikkaliku fotosaagi, mida nüüd ka raamatukogu lugejatega jagab.
Piret Kiisleri fotonäitus avati 18. märtsil, mil Jõgeva Linnaraamatukogu tähistas oma 98. sünnipäeva ja 15 aasta möödumist päevast, mil see asutus oma praegustes ruumides uksed avas. Et Ahvenamaa reisi tegi kaasa suurem osa linnaraamatukogu kollektiivist, siis arvas Piret, et reisipiltide näitus võiks olla justkui aruanne, mis võtaks kokku nende ühise aastaringi.
Ahvenamaale sõites ei teadnud Piret sellest paigast kuigi palju.
“Mulle meeldibki reisile minna n-ö puhta lehena. Siis on uudsuse võlu suurem ja üllatusi rohkem,” ütles Piret.
Ahvenamaale jõudes tundis ta kohe, et see on paik, kus talle viibida meeldib. Ta on enda sõnul põhjamaise hingelaadiga inimene ning Türgi, Kreeka ja Egiptuse reiside peale jääb tema raha ilmselt kulutamata. Ahvenamaal pildistas Piret eelkõige loodust ja ehitisi.
“Püüdsin leida seda, mis peegeldab kultuurilist eripära ning mis on vana ja ajaloohõnguline. Õnneks on seda vana osatud Ahvenamaal kenasti säilitada ja korda teha,” ütles Piret, lisades, et inimesi ta palju ei pildistada ei tihanud, sest ei kujutanud ette, kuidas nood sellesse suhtuvad.
6500 ja 65
Ahvenamaa on tõesti omapärane kant: see 6500 saarest koosnev saarestik on küll Soome riigi osa, aga räägitakse seal üldjuhul rootsi keelt ning seal kehtivad oma seadused ja oma postmargid, on loodud oma tervishoiu- ja politseisüsteem, samuti televisioon ja raadio. 65 suuremal saarel elavad ka inimesed, ülejäänutel vaid kajakad ja hülged. Talvine vaikus asendub Ahvenamaal suvel turistiderohkusega. Kohalikud võtavad turistid lahkesti vastu, ent peavad loomulikuks, et “rahurikkumise” eest tuleb maksta: odavalt nad oma kaupu ja teenuseid ei müü.
Kes arvab, et Ahvenamaal ainult paljad kaljud, see eksib Pireti sõnul kõvasti: seal on ka hästi hooldatud teraviljapõlde, suuri sibula- ja küüslauguvälju, õunapuuaedu ning lehise- ja männimetsi. Sealne loodus on eriline just mitmekesisuse poolest: ühel ruutkilomeetril võivad koos eksisteerida Lapimaad ja Lõuna-Saksamaad meenutav maastik.
“Ahvenamaal on kõik mere ja merendusega seotud,” ütles Piret. “Üle saarestiku käinud sõdadest annavad tunnistust Kastelholmi ja Bomarsundi kindlus. Jaanipäevaks pannakse Ahvenamaal aga püsti meiupuu ning külad võistlevad, kellel on see kõrgem ja ilusamini ehitud.”
Raamatukogurahva jaoks erilist huvi pakkuvaid kirjanduslikke nüansse tuli reisimuljetesse sisse siin ja seal. Ühed mõnusamad hetked olid need, kui giid Kristel Vaino luges bussisõitude ajal ette katkendeid Ahvenamaalt pärit kirjaniku Sally Salmineni romaanist “Katrina”, mis on ilmunud 1936. aastal, ent käsitleb mõned kümnendid varasemaid aegu. Huvitava tegevustiku kõrval on selles raamatus tabavaid kirjeldusi Ahvenamaa loodusest.
“Looduskirjeldused jäetakse raamatut lugedes tihti vahele, aga kui ise parasjagu kirjeldatavates paikades viibid, siis on need just maiuspaladeks,” ütles Piret.
Källskari saarel õnnestus raamatukogutöötajatel külastada maja, kus Tove Jansson oma Muumitrolli-lugusid kirjutamas käis. Käidi ka paigas, kus toimusid Astrid Lindgreni “Väikese Tjorveni, Pootsmani ja Moosese” järgi vändatud filmi võtted: Rootsist polevat filmitegijad sellist vanade võrgukuuridega randa enam leidnudki.
Ei pea profiks
Mingiks kõvaks fotograafiks Piret Kiisler ennast ei pea, küll aga meeldib talle fotoaparaadiga looduses viibida, sest seal jääb alailma silma ette toredaid asju, mida tahaks nendega, kes kaasas polnud, jagada. Üldjuhul on Piretil fotoaparaat alati ühes, ent kui see mõnel harval korral maha jääb, siis tuleb seda tavaliselt ka kahetseda. Ükskord jäi ta nii ilma toredatest rebasepiltidest. Üks kulliline, kellele Piret paari meetri kaugusele pääses, jäi jäädvustamata aga sellepärast, et aparaadi akud olid tühjad.
Näitusefotode algfaile on Piret enne väljaprintimist ka pisut töödelnud. Algteadmised fototöötlusest sai ta Jõgeva aleviku kultuuriseltsi Vanaveski korraldatud koolituselt.
“Tegelikult tahaksin seda ala palju paremini vallata. Parem kaamera kuluks ka ära, suuremast kogusest vabast ajast, mida looduses käimiseks kulutada, rääkimata,” ütles Piret. “Kui ma fotokaga ringi ei käiks, ei oleks ma nii tähelepanelik ega märkaks huvitavaid detaile. Tänu fotograafiale on kasvanud ka minu teadmised loodusest: kui pildistan mõnd huvitavat taime või putukat, siis üritan hiljem teatmekirjanduse või interneti abil uurida, kes need täpselt on.”
Praegu on Piretil mõlemad fotoaparaadid korrast ära. Üks on lihtsalt vana ja väsinud, teine kukkus Võisiku järve. See tehti põhimõtteliselt korda küll, aga fotode kvaliteet pole enam see, mis varem. Nii et lähiajal Piret uut fotonäitust tegema ei kiirusta: enne peab ta endale uue kaamera saama. Pireti Ahvenamaa-pildid on aga linnaraamatukogu lugemissaalis üleval 18. aprillini.
i
RIINA MÄGI
