Näituse „Mees valgel hobusel“ on foto- ja filmimehe Peeter Toominga 80. sünniaastapäevaks kokku pannud Tartu kõrgema kunstikooli Pallas professor Peeter Linnap. Näituse teekond mööda Eestit algas mullu märtsis Tartust Riia mäelt Nooruse galeriist. Väljapanekuga kaasneb samanimeline trükis professor Peeter Linnapi sulest.
Fotograaf ja filmimees Peeter Tooming lõpetas 1974. aastal Tartu riikliku ülikooli ajakirjandusosakonna. Aastail 1961–1994 töötas ta Tallinnfilmis tõsielufilmide režissööri ja operaatorina ning tegi oma elu jooksul üle saja filmi. Ta oli üks fotograafide rühmituse STODOM asutajaid 1964. aastal. On kirjutanud fotograafiast ja fotokunstist, teinud sellest telesaateid ja avaldanud fotoraamatuid.
Tema fotosid tunnevad vanemad fotohuvilised kindlasti une pealt.
Mustad pinnad ja rebenenud vormid
Näituse koostaja, professor Peeter Linnap on kirjutanud: „Fotograafi ja filmioperaatori Peeter Toominga „visuaalne käekiri“ lähtub tungist oma kaadreid „subjektiveerida“ optiliste, geomeetriliste või tonaalsete distorsioonide abil. Enamasti toimus see lainurkoptika ja spektraalfiltrite kasutamisega – tulemuseks kujutise perspektiivi jõuline muutmine ja pildi osade vahel „ebaloogilise“ suurusvahekorraga koosluste loomine. Märgatav on iseäralikult järjekindlat poolehoidu suurte süngete ja väga tõsimustade pindade suhtes; samuti leidub midagi väga „Toomingalikku“ ka tema pildiobjektide kontuurides. Talumajade raskelt looklevaid katuseid, töntsakaid puid, kivirahne või lopsakad pilvekooslusi ümbritseb neid tuttav pahklik äärisjoon.
Tihti kultustas Tooming kaamera või käsitöö abil ka rebenenud ja kärisenud vorme. Toominga sellised pildid mõjusid painavalt sakraalsete- ning tõsistena; neist kiirgas raskepärast eksistentsialismi ning painavat usku, et Olemine kõige üldisemas tähenduses kätkeb endas mingeid salapäraseid varjatud tõdesid.“
Põltsamaal on vaadata osa fotosid tuntud seeriast „Tagasipöördumine koju“. Väljapanekule nime andnud valge hobuse pildil on näitusel ka paariline.
Vaadata on mõned aktifotodki. Tundub, et aeg on Toominga loomeperioodist alates läinud kuidagi väga kiiresti – ja mitte süvenemist soodustavas suunas. Praegu panevad tema pildistatud aktid teravalt tajuma muutusi hinnangutes ja kujutamise viisis, erinevust ilu nägemise ja ilustamise vahel ühelt poolt ning huumori ja sarkasmi vahel teiselt poolt. Võluv on vaadata Tooming lugupidavat suhtumist inimese nahka. Nahal tema piltidel on oma tekstuur ja oma iga.
Kohtume taas sünkmusta vette vajunud paatidega, mis mitte enam väga noortele fotohuvilistele on kindlasti mällu sööbinud. Loomulikult ei pääse mööda Toominga kontseptuaalsetest fotoseeriatest.
„Hoopis teisiti on loominguliselt artikuleeritud Toominga kontseptuaalsed fotod,“ kirjutas Linnap. Neist on Põltsamaa näitusel vaadata valik seeriatest „55 Aastat Hiljem“ ja „Fotorondo“. „Tooming tõi Eesti fotosse meil varem üsna praktiseerimata autorisuhte: fotograaf kui provokaator. Toominga kontseptuaalse fotograafia tipuks on peetud „Fotorondot”, mis kujutab Peetri kaasaegseid maainimesi umbes saja aasta vanuse maalitud stuudiotausta ees ja mille olemuseks on etnograafilise fotograafia uuendamine,“ kirjutas professor Linnap näituse saatetekstis.
„55 Aastat Hiljem“ on aga siiani kujundamas Eesti fotomaastikku ja nüüd juba ajaloolaste ja fotohuviliste hulgas. Meenutagem kasvõi üsna populaarset keskkonda ajapaik.ee ning arvukaid vanadele vaadetele pühendatud fotogruppe Facebookis. Iseasi, kui paljud selle algusele tähelepanu pööravad.
Carl Sarap ja Peeter Tooming
Peeter Linnap peab seda fotoprojekti iseäranis intrigeerivaks. „See „võrdleva fotograafia“ traditsiooni kuuluv töö kujutab endast ühest-samast võttepunktist 55-aastase vahega tehtud kahte fotot, mida esitatakse paarina. „Enne-ja-nüüd“ koosluse üks paariline pärineb aastast 1937 ja on tehtud postkaardipiltnik Carl Sarapi poolt. Teise paarilise pildistas samast kohast 55 aastat hiljem Tooming. Just see töö oli ilmselgelt Peetri loominguliselt suurim panus kogu Eesti kunstiajalukku, seda enam, et siin võrreldi visuaalselt keskkonda Eesti Vabariigi ajal ja N. Liidu lõpufaasis (pm.1992). Nõnda ei pruugigi võrdluse looja piltidele omapoolseid seletusi sootuks lisada – ometi on sõnum etteplaneeritav, sest mängides „vaikimisi“ eelteadmistega muudetakse vaataja kaasosaliseks ja leidjaks, hindajaks ja järeldajaks. Tooming mängis selles fotokoosluses koguni topelt: „vastutuse“ valiku ees delegeeris ta Sarapile ja vastutuse järelduste ees veeretas vaatajale,“ selgitas Linnap.
„Mismoodi me filmimeest teame, tavaliselt ikka filmide järgi,“ ütles Põltsamaa kultuurikeskuse rahvakultuuri spetsialist Keiu Kess.
„Aga need siin on ju suurepärased fotod.
Hoiame seda näitust niikaua, kui järgmine peale tuleb. Suur õnn, et pärast eriolukorra lõppu saavad inimesed jälle seda vaatama tulla. Mõned on juba käinud. Meil oli professor Peeter Linnapiga juba mitu aastat tagasi juttu, et võiks meile tuua noorte professionaalsete kunstnike näitusi, sest külastajate puudust poleks. Vaatajaid ei pea kaugelt otsima, sest meil on majas tavaliselt alati sündmusi, lapsed käivad oma ringides ning inimesed käivad galeriis enne teatrit või kontserti ja vaatavad ikka kõik üle. On see siis mõni käsitöönäitus või rahvuslik näitus, vahel oleme võtnud ka mõned rändnäitused,“ lisas Kess.
Fotoklassiku näitust võib Põltsamaa kultuurikeskuses vaadata 3. juunini.
ANDRA KIRNA
