Seda tehes ei maksa aga unustada, et ka festivalipaik on kellegi kodulinn. Vähemalt Viljandis on ohjeldamatult kasvav folgifestival muutunud kohalike elanike jaoks tõeliseks õudusunenäoks, sest ühtäkki voolab väikelinna täiesti kontrollimatult võõrast rahvast, kellest suuremal osal on meri põlvini ja selge mõistus kadunud juba kodust tulema hakates. Folk hakkab aasta-aastal üha enam meenutama mingit keskaegset karnevali, kuhu tulles inimesed (ala-?)teadlikult täielikult ümber kehastuvad, sest ei saa olla võimalik, et kõik need inimesed ka omas kodukohas sama metslaslikult käituvad.
Müügimeestele vastutustunnet
Rääkides festivali korraldusest, on loogiline arvata, et see muutub aasta-aastalt aina professionaalsemaks, kuid sooviga oma toodet, antud juhul siis folgifestivali võimalikult palju müüa, peaks korraldajatel ikkagi kaasnema ka vastutusetunne. Kui kontserdipaikade vahetus läheduses oli korrakaitsjaid näha, siis paar tänavat edasi, kuhu ju ulatub nii muinsuskaitsealune vanalinn kui selle kaitsevöönd, oli kõik jäetud forse majore meelevalda ja sealsete kvartalite elanikele tähendas see unetuid öid, mil kivid kergesti valgustamata akendesse võisid sattuda.
Tallinn mäletab juba vanast hallist ajast selliseid soome turiste, kellel bravuur joobest ikka alati paar kraadi kangem on olnud. Viljandi on saanud nüüd samast küljest tundma tallinlasi.
Viljandlasena ei jõudnud ma sel aastal enam mitte ühelegi kontserdile. Lihtsalt seetõttu, et ma ei tahtnud näha seda, millisteks olid muudetud kesklinna tänavad ja pargid. Ma ei tahtnud näha seda ürgkarja, kes rahvamuusikalembuse ettekäändel oli Viljandisse lihtsalt ennast lõdvaks laskma tulnud. Seda, mis neist maha jäi, nägin ja nuusutasin ma järgmistel päevadel niikuinii.
Mis see kõik üldse oli?
Vanamuusikafestivali, hansapäevade ega ühegi muu suurema üritusega ei kaasne Viljandis iialgi samasugust läbu. Seetõttu on alusetu juba paljukõlanud väide, et folgipäevade märatsejad olid kohalikud.
Igal juhul panid nende päevade sündmused tõsiselt mõtlema, mis meie eesti inimestega ikkagi lahti on. Folgipubliku tulevikus eraldatud tühermaale saatmine, mida mulgid ajalehe Sakala netikommentaarides välja on pakkunud, oleks ainult poolik ja ajutine lahendus.
Kuigi mistahes (massi)ürituse korraldamisel tuleb küll alati mõelda ka sellele, kuidas teha oma tulutoovat asja nii, et sellega ei häiritaks kohalike inimeste elu, tekivad praeguse olukorra puhul ikkagi eelkõige niisugused küsimused, et mis see kõik üldse oli, kelle kodudest sellised inimesed tulid?
Vabandades nende ees, kes oskasid folgi ajal inimese moodi olla, olen ikkagi veendunud, et küsimusele, kes me sellised oleme ja kuhu me tulevikus tahame minna, peame rahvusena koos vastama.
JAANIKA KRESSA
