Möödunud laupäeval ja pühapäeval Palamuse rahvamajas peetud Theodor Lutsu filmipäevadel sai näha nii mineviku, oleviku kui ka tuleviku meistrite loomingut. Filmihuvilistele oli mitmekesise “menüü” kokku pannud filmiloolasest kuraator Jaak Lõhmus.
Tänapäeva filmiloojatest oli seekord fookuses Riho Unt, kes oma loometee algul, 1980. aastatel tegi ka mõned joonisfilmid, ent keda praegu tuntakse suurepäraste ümarnukutehnikas linateoste kaudu. Laupäeva õhtupoolikul vaadatigi tema nelja nukufilmi, mille ühiseks nimetajaks on inspireeritus kirjandusteosest. Filmi “Tagasi Euroopasse” (1997) peategelaseks on Oskar Lutsu “Kapsapeast” tuntud jäärapäine talumees Saamuel Pliuhkam, “Hing sees” (2002) on Anton Hansen Tammsaare novelli “Elavad nukud” ekraniseering, “Põhja konn” (2007) põhineb Friedrich Reinhold Kreutzwaldi samanimelisel muinasjutul ning “Isanda” (2015) aluseks on Friedebert Tuglase novell “Popi ja Huhuu”.
Programmi sisse juhatades ütles Jaak Lõhmus (Unt ise ei saanud kahjuks terviserikke tõttu Palamusele tulla), et Riho Unt on jäänud teatud määral meie joonisfilmi grand old man’i Priit Pärna varju, aga teenimatult.
“Nukufilm on väga raske žanr. Unt on aastaid oma oskusi lihvinud ja nüüdseks on need jõudnud täiuseni,” tõdes Jaak Lõhmus.
Seda võib tema sõnul näha kaks aastat tagasi valminud “Isandas”, mis on kogunud auhindu mitmelt festivalilt. Filmi iseloomustab selge, arusaadav lugu, poeetilisus ning suurepärane kunstiline ja tehniline teostus. Teemagi on aktuaalne: nagu “Isandas”, võivad ka tänapäeva tegelikkuses relvad terve mõistuseta tegelaste kätte sattuda.
Eskurssi eesti filmikunsti minevikku alustati laupäeva õhtul vaadatud “Keskpäevasest praamist”, mida Jaak Lõhmus nimetas Eesti esimeseks katastroofifilmiks. Selle esilinastusest möödus tänavu 50 aastat, ühe värvikama osatäitja Ada Lundveri sünnist aga 75 aastat. Kaljo Kiisa režissöörikäe all vändatud filmi aluseks on Juhan Smuuli käsikiri.
Jaak Lõhmus avaldas imestust, et “Keskpäevane praam” omal ajal üldse vaatajate ette jõudis, sest filmi keskse sündmuse – tulekahju praamil – käivitavad enese teadmata noormees ja neiu, kes elavad nagu linnukesed oksal: ei tööta ega õpi ning sõidavad juhuslikel autodel eikuskilt eikuhugi. Selliseid noori poleks tohtinud Nõukogude Liidus ju üldse olla! Lõhmus pakkus välja oletuse, et ideoloogiliselt pisut “vildakas” film ei rännanud riiulile, sest Smuul oli nõukogude võimu silmis mõjukas isik.
Geniaalne dialoog
“Vaatamata Stalini ajal tehtud sigadustele oli Smuul suurepärane dramaturg ja tundis hästi elu,” ütles Jaak Lõhmus ja lisas, et toob filmitudengitele, kellele ta filmiajalugu õpetab, tihti eeskujuks “Keskpäevase praami” tükati suisa geniaalse dialoogi.
Pühapäeval kaevuti veelgi sügavamale filmiajalukku ning mitte ainult Eesti, vaid ka Soome omasse. Filmitegemistel siin- ja sealpool Soome lahte on nimelt aegade jooksul olnud mitmeid kokkupuutepunkte. Nii väntas Palamuselt pärit filmimees Theodor Luts Eesti esimese helifilmi “Päikese lapsed” (1932) koostöös Soome stuudioga Suomi-Filmi, sest Eestis vastavaid tehnilisi võimalusi polnud. Kui eesti näitlejad 1932. aasta sügisel Helsingisse “Päikese lapsi” helindama läksid, siis arvasid nad, et saavad selle töö Suomi-Filmi stuudios paari päevaga tehtud, ent tegelikult kulus sellele mitu nädalat.
“Suomi-Filmil terendas silme ees juba pankrot, sest meie näitlejaid oli ju toita vaja,” märkis Jaak Lõhmus muiates.
“Päikese lapsi” tehes oli Theodor Luts teatud mõttes raha pantvang. Osa filmi tegemiseks mõeldud rahast tuli nimelt Päevalehelt, aga tingimusel, et väljaande korraldatava iludusvõistluse võitja saab filmirolli. Iluduskuningannaks tituleeritud Nadežda Peedi-Hoffmann oli paraku näitlejana lootusetult andetu ja see jättis filmile oma jälje.
Lisaks “Päikese lastele” vaadati filmipäevadel ära Soomes 1937. aastal vändatud film “Niskamäe naised”, mille režissööriks oli Valentin Vaala ja operaatoriks Armas Hirvonen. Jaak Lõhmuse sõnul võib “Niskamäe naisi” teatud määral ka eesti filmiks nimetada, sest Ingerimaalt pärit Hirvonen (1896-1972) alustas oma filmiteed Eestis ja 1937. aastal oli tal veel Eesti kodakondsus. Ka Hella Wuolijoki, kelle näidendi alusel film tehtud on, on ju tegelikult Taageperas sündinud eestlanna, neiupõlvenimega Ella Murrik.
Selles, et Theodor Luts pärast “Päikese lapsi” Soome tööle läks ja Armas Hirvonen 1937. aastal tema eeskuju järgis, pole midagi imelikku, sest Jaak Lõhmuse sõnul puhkes põhjanaabrite filmitööstus helifilmi ajajärgu saabudes õitsele, Eestis jäi aga kiratsema. 1930. aastate Eesti elust kõnelevaid filme peale “Päikese laste” rohkem ei valminudki, Soomes tehti samal ajal kümme-viisteist filmi aastas, majanduskriisi ajal seitse-kaheksa. Hirvonen sai näiteks kohe, kui Soome läks, teha suure mängufilmi (sellesama “Niskamäe naised”), Eestis oli ta pidanud leppima lühikeste “sutsakatega”.
Film 24 tunniga
Theodor Lutsu filmipäevadel sai näha ka tulevikutegijate loomingut. Laupäeval vaadati valikut Balti filmi- ja meediakooli (täpsemalt Tallinna ülikooli Balti filmi, meedia, kunstide ja kommunikatsiooni instituudi; BFM) filmikunsti õppekava diplomifilmidest, pühapäeval aga Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia ja BFM-i filmikunsti tudengite ühises loomelaagris valminud lühifilme.
Kahe kõrgkooli tudengite ühise loomelaagri idee tõukus asjaolust, et tänavu Viljandi kultuuriakadeemiasse vastu võetud näitlejatudengitele antakse esimest korda selle kooli ajaloos ka spetsiifiline filminäitlejakoolitus.
“Ei ole mõtet koolitada üksnes riigitearis töötamisele orienteeritud näitlejaid, sest tegelikult on töövõimaluste väli hoopis avaram,” ütles Viljandi kultuuriakadeemia etenduskunstide lektor (ja 1. septembrist ka teatrikunsti programmijuht) Jaanika Juhanson. “Näitlejate üleproduktsioonist ei maksa aga Eestis üldse rääkida, kui seriaalitegijatel on teadlikest ja valdkonda sobivatest näitlejatest kogu aeg puudus.”
Et filmikallakuga näitlejatudengid võiksid filmikooli tudengitega ehk siis tulevaste režissööride, operaatorite, stsenaristide, produtsentide, helirežissööride ja monteerijatega juba tudengipõlves koostööd teha, tundus kahe kooli õppejõududele igati loogiline: näitlejatel on vaja ju võttepraktikat, filmitudengitel aga näitlejaid, kelle abiga oma lühifilmiprojekte teoks teha. Alustada otsustati suvelaagrist, aga see on vaid sissejuhatus kultuuriakadeemia esimese kursuse näitlejatudengite ja BFM-i teise kursuse filmitudengite pikemale koostööle.
Laagris jagati tudengid kolme rühma ja iga rühm pidi 24 tunni jooksul valmis saama Oskar Lutsu teosest “Uusi pildikesi “Kevadest” tõukuva lühifilmi. Ehkki laagrifilmidele andis publik hääletades ka hinnangu, oli Jaanika Juhansoni kinnitusel antud juhul olulisem mitte tulemus, vaid protsess ise, st kogemuste saamine.
BFM-i filmikunsti õppekava juht Veiko Vaatmann märkis, et kui hästi läheb, teevad kultuuriakadeemia ja filmikooli tudengid paari aasta pärast valmis ka Oskar Lutsu teostel põhineva seriaali. Kui see projekt töösse läheb, toimuvad võtted kindlasti Palamusel. Nii et kahe kooli tudengitel oli praegu paras aeg Lutsu maailma ja Palamuse keskkonda sisse elada.
RIINA MÄGI
