Esmaspäeval peeti Tartus eesti filmi sajandat sünnipäeva. Tallinnast filmipeole kutsutud võisid Emajõelinna sõita spetsiaalse kinorongiga, mis tegi oma ainsa vahepeatuse Vägeval.
Kinorong veereb Vägeva jaama just siis, kui lubatud: viis minutit enne kella kümmet hommikul. Pasunakooriga saabujaid just ei tervitata, küll aga on filmirahval, ruupor käes, vastas Palamuse O. Lutsu Kihelkonnakoolimuuseumi direktor, Theodor Lutsu filmipäevade eestvedaja Arne Tegelmann, Jõgeva valla esindajad ja paarkümmend kohalikku filmihuvilist. Kaks neist, Heili ja tema tütar Marii Maria on selga pannud nõiakostüümid, sest peale eesti filmi sünnipäevapeo on lähenemas ka volbriöö.
Kui suur ja väike nõid on kohale lennanud luua seljas, siis talunik Göran Raus on tulnud uhke punase traktoriga. Viimase on ta parkinud raudteeäärsele künkale ning varustanud plakatiga “Elagu eesti film 100!”.
“Olen Vägeval sündinud ja kasvanud ning pean siin nüüd jälle talu, aga vahepeal “pagendati” mind paarikümneks aastaks telesse ja filmindusse,” kõneleb Göran Raus rongist maha tulnud filmirahvale. “1980. aastast olin Eesti Televisiooni filmikompleksi juhataja. Tollal oli ikka nii, et kord ei olnud kaamerat, kord filmi, kord ilma. Nii mõnelgi korral tuli mul endal Šostka tehases filmi järel käia. Paar karpi filmi on mul praegugi alles,” räägib Raus. Hiljem annab ta filmikarbid üle Eesti Film 100 programmijuhile Jaak Lõhmusele.
Elevil filmirahvas koguneb perrooni kõrvale kaetud laua ümber. Sealt saab võtta pirukaid, küpsiseid, kohvi ja punsli õli. Vooremaa esindusele teeb kinorongi meeskonda kuuluv produtsent ja eesti filmi edendaja Kristo Jürmann rongiga tutvumise tuuri. See algab veduri lähema vaatlemisega. Vedur on nimelt väljastpoolt kaunistatud vanu (enamasti nõuka-aegseid) eesti filme tutvustavate postritega.
“Nii mõnelegi digitaalselt taastatud filmile on nüüd uus poster tehtud, siin aga võib näha vanu, filmi valmimise ajal tehtud originaalpostreid,” ütleb Kristo Jürmann.
Vedurile järgneb vagun, milles asub lisageneraator. Kinorongi järgmised vagunid on ju infotehnoloogiat ja muid seadmeid täis ning nende töö tagamiseks on rongi enda voolusüsteem liiga nõrk ja ebastabiilne.
“Lisageneraatorile vaatamata on meil heli- ja pildimonitorid reisi jooksul paaril korral tummaks ja pimedaks jäänud. Mõlemal juhul oli põhjuseks see, et vagunisaatja lülitas boileri sisse,” ütleb Kristo.
Lärm läks liiga suureks
Järgmised neli vagunit pole tähistatud mitte numbritega, vaid tähtedega “E”, “F”, “S” ja “A”. See tähekombinatsioon on kummardus Eesti Filmi Sihtasutusele, kes kinorongi projekti käivitas.
“Esimeses ehk E-vagunis intervjueerib Rein Pakk reisi ajal filmitegelasi, ent monitoridelt saab neid intervjuusid vaadata teisteski vagunites. Näitame ka Balti Filmi- ja Meediakooli tudengite kokku pandud materjale eesti filmi ajaloost ning tudengifilme,” lubab Kristo.
Vagunite kummastki otsast vaatavad tõesti vastu monitorid ja kõlarid. Sellises rongis sõidaks nii mõnigi filmisõber ka muul päeval kui eesti filmi sünnipäeval. Restoranvagunisse jõudes nendib Kristo muiates, et seal osutusid heli- ja pildimonitorid siiski pigem segavaks teguriks.
“Et filmiheli siinsest lärmist üle kostaks, keerasime hääle tugevamaks, aga paraku hakkas rahvaski samavõrra kõvemat häält tegema. Lõpuks keerasimegi monitorid lihtsalt seina poole,” ütleb Kristo.
Kui üldiselt on rong inimtühi, siis ühest väiksest kupeest leiame eest Hendrik Mägari, kes kinorongi reisi jooksul üles võetud materjali usinasti arvutis monteerib. Punsli õlist ei saa see noormees praegu unistadagi, sest kella neljaks pärastlõunal tahavad telekanalid eetrikõlblikud lõigud kätte saada.
Viimase, kõige luksuslikuma vaguni välisseinale on kirjutatud vene keeles “Imperatorskii salon” ehk “Imperaatorilik salong”. Ehkki põrandal on seal justkui vihjena Oscarite galale punane vaipkate, pole vagun siiski mõeldud VIP-külalistele, vaid kinorongi meeskonnale. Ühes kupees asub ka juhtimisruum, mida produtsent Kristo jagab režissöör Tuuliki Tedrega.
“Siit suuname Rein Paku tegemisi E-vagunis ning anname rongi kaabelvõrku vajaliku pildi ja heli,” ütleb Kristo Jürmann, lisades, et kinorongi projekti õnnestumisse on andnud suure panuse Balti Filmi- ja Meediakool, mille tudengid ja magistrandid moodustavad rongi meeskonna enamiku, ning firma RGB, mille esindajad eelmisel päeval vagunist vagunisse juhtmeid vedasid ning tehnikat paigaldasid.
Meie “Kevade”
Filmirahvas jätkab Vägeva jaamas suupistete, hea seltskonna ja kevadpäikese nautimist. Viimane olevat Jaak Lõhmuse sõnul suisa projekti sisse kirjutatud.
“Minu kui Tartus sündinud-kasvanud inimese jaoks on rong väga tähtis transpordivahend, ent rongil on olnud tähtis roll ka moodsa meedia arengus,” ütleb Jaak Lõhmus. “Raudteeliiklus filmikunsti sünnihetkel juba toimis ning võimalus filmikoopiaid rongidega laiali vedada aitas kaasa filminduse ja kinode võrgu kiirele arengule. Filmiprodutsent Artur Talvik juhtis minu tähelepanu veel teiselegi olulisele seosele: meie esimene filmimees Johannes Pääsuke olevat surnud rongis. Ta olevat rongis magades ülemiselt narilt alla kukkunud ja end mingi terava nurga vastu surmavalt vigastanud. Ning muidugi on rongid ka paljudes eesti filmides olulist rolli mänginud.”
Esimese hooga tulevad Lõhmusele meelde “Noored kotkad”, “Suvi”, “Varastatud kohtumine”, “Nimed marmortahvlil” ja “Tšeka komissar Miroštšenko”. Viimase näol on tegemist 1925. aastal Eestis valminud tummfilmiga, mis varsti digitaalselt taastatuna tänapäeva vaataja ette jõuab.
Kui filmirahvas rongi peale kamandatakse, on selle väljumiseni tegelikult veel paarkümmend minutit aega. Võib-olla talitatakse nii ettevaatusest: jama ju ka, kui mõni tähtis reisija Vägevale maha jääb. Selleks ajaks kui rong liikuma hakkab, koguneb kohalik rahvas Göran Rausi traktori juurde künkale ühispilti tegema ja lehvitama.
“Noh, nüüd on untsantsakad läinud, nii et võib kodus kalossid jalga tõmmata ja aiamaale minna,” ütlevad Vägeva naised.
Eks ta nii olegi: kellele filmipidu ja sajandiauhinnad, kellele lilled, heinamaa ja päikesepaiste ning kellele kalossid ja kapsamaa. Õhtul telekast Tartu Dorpati konverentsikeskuses peetavat filmipidu vaadates saavad aga kindlasti rõõmustada ka kalossidega kapsamaal käinud, sest sajandi filmipaariks tunnistatakse “Kevade” Teele ja Arno ning eesti rahva sajandi lemmikfilmiks seesama “Kevade”. Meie “Kevade”.
i
RIINA MÄGI
