Vabariigi aastapäeva paiku tuli Eesti kinodes ekraanidele Elmo Nüganeni uus mängufilm “1944”. Nüüdseks on see nähtud ka paljudel Jõgevamaa inimestel: kes vaatas selle ära möödunud reedel Jõgeval, kes võttis ette reisi suure linna kobarkinno, kus pilti ja heli edastav tehnika veelgi ägedam.
Jah, “1944” on film, mida teleekraanilt vaadates jääb elamus ilmselt poolikuks. Suurel ekraanil tulevad muld, pori, veri, inimeste nägudel peegelduvad hingeliigutused ja kõik muu hoopis lähemale. Ent võimsast tehnikast poleks kasu, kui linateosel poleks sisu.
Elmo Nüganen võttis endale kõnealust filmi tegema asudes raske ülesande täita oluline lünk meie ajaloo kunstilises kujutamises. Sama eesmärk seisis tema ees, kui ta hakkas tegema “Nimesid marmortahvlil”. Ta võinuks ju ka lihtsamalt läbi ajada: teha valmis n-ö nišitoote, millest pooled saalisistujad muhvigi aru poleks saanud, ja pärast öelda: rahvas ei mõista minu kõrget kunsti. Aga Nüganen tegi kõigile mõistetava n-ö rahvafilmi, mis kõneleb pealegi sõjast. Ja sõjastseene juba säästurežiimil valmis ei tee. Sinna on vaja inimesi, tehnikat, eksperte jne.
Filmi “1944” süžee on tõepoolest kõigile mõistetav. Iseasi, kuidas keegi sõjamehest kirjaniku Leo Kunnase stsenaariumi järgi vändatud linateose tegevuskäiku aktsepteerida suudab. Teises maailmasõjas eri mundrites sõdinud eesti meeste teema võib olla küll teatud mõttes suisa ära leierdatud, ent annab endiselt toitu kirglikeks ja pahatihti tulututeks vaidlusteks. Kõnealune filmgi ei suuda seda olukorda muuta, ent võib siiski aidata lähendada kahe eri pooluse arusaamu asjast. Ajalooõpiku kiretu tekst on üks, film aga midagi muud: seal seisavad vaataja ees konkreetsed inimesed oma murede ja rõõmude, hingevaevade ja valikutega.
Õige mees
Ida-Virumaal kasvanud Elmo Nüganen on kindlasti just õige mees mõistma, kuivõrd meie ühiskond vajaks mingit konsensust meie ajaloost arusaamise asjus, aga mõistma ka, kui keeruline seda konsensust saavutada on. Püüdsin näiteks filmi vaadates kujutada end vene rahvusest inimeseks, kelle jaoks Teine maailmasõda on eelkõige Suur Isamaasõda ja nõukogude rahva selles saavutatud võit midagi püha ja puutumatut. Kardan küll, et minu jaoks oleks film lõppenud juba esimese kümmekonna minutiga ehk stseeniga, kus saksa mundris eesti mehed punaväelasi Sinimägedes armutult maha nottisid ja selle üle uhkust tundsid. Edasist poleks ma kardetavasti suutnud enam vastu võtta. Aga mine tea, võib-olla ma eksin.
Film esimeses pooles ongi tegelasteks Saksa armees võitlevad eesti poisid eesotsas Karl Tammikuga (Kaspar Velberg). Poole filmi peal, kui viimane surma saab, kanduvad sündmused üle Punaarmee, täpsemalt Eesti laskurkorpuse leeri ning peategelasena võtab teatepulga üle Jüri Jõgi (Kristjan Üksküla), kelle käe läbi Karl Tammik langes. See on mitte küll originaalne, aga ikkagi päris huvitav kompositsioonivõte ning võimaldab esitada sündmusi kahelt erinevalt positsioonilt vaadatuna. Samas jääb sellise pöörde tõttu mõlema poole tegelastel natuke väheks aega, mille jooksul end vaatajale lähedaseks mängida. Piisava läheduseta kipub kaasaelamine aga leigeks jääma.
Ekraaniaeg, nagu lavaaeg teatriski, on muidugi kulla kaaluga. Seepärast peavadki sündmused filmis toimuma kiirendatud tempos. Kohati kannatab selle tagajärjel aga psühholoogiline usutavus. Kui Jüri Jõgi läheb näiteks Karl Tammiku taskust leitud kirjaga viimase õe (Maiken Schmidt) juurde, siis loeb too kirja läbi, kurvastab hetke, aga siis pühib pisarad ja hakkab venna vastu sõdinud võõrale lahkesti süüa pakkuma. Ning pärast minnakse romantilisele jalutuskäigulegi.
Jäävad meelde
Usutavuse probleem kerkis siinkirjutajal mitmes muuski kohas. Kas rindel tuli näiteks tõesti ette seda, et ühel poolel sõdinud lasksid teisel poolel võidelnud suguvendadel kriitilisel hetkel rahus oma teed minna? Ja kas tõesti leidus Punaarmees nii julgeid eesti mehi, kes ülbitsevale politrukile kuuli kerre kihutasid? Aga see selleks. Mina pole sõjas olnud, seega ei saa ma ka filmi süžeekäike vaidlustada. Ja lugesin kuskilt, et nii mõnedki veteranid on filmis jutustatava loo usutavaks tunnistanud.
Vaatamata sellele, et peategelastel napib ekraaniaega, jäävad Kaspar Velberg, Kristjan Üksküla ja Maiken Schmidt vaatajale sellest filmist kauaks meelde. Ka Põltsamaalt pärit kaksikvendade Priit ja Märt Piusi potentsiaal on filmis hästi ära kasutatud. Üks filmi meeldejäävamaid stseene on see, kuidas üks neist teise silme all ja väga rumalal kombel surma saab. Ainult kaksik võib teada, mis tunne on kaotada kõrvalt enda elav teisik.
Meeldejäävaid stseene on filmis muidugi ridamisi, kusjuures karmidest lahingupiltidest enamgi sööbivad mällu natuke “olmelisemad” hetked. Näiteks see, kui Anne Reemanni kehastatud karakteriga naisterahvas põgenikevooris korda lõi ning kuidas Avinurme kandi memm ja taat punaväelastele süüa tõid, arvates, et need on ikka veel eesti leegioni poisid.
Nii et kellel film veel nägemata, sel soovitan vaatamata mõnele eelpool kirja saanud väikesele virinale kinno tõtata või oodata, millal “1944” teleekraanile tuleb. Meie ajaloost elava pildi loomise kõrval tugevdab see film teadmist, et eesti inimesel tasub kinno eesti filme vaatama minna.
Film “1944”
* Tootja Taska Film
* Režissöör Elmo Nüganen
* Stsenarist Leo Kunnas
* Operaatorid Rein Kotov ja Mart Taniel
* Kunstnik Kalju Kivi
* Produtsendid Kristian Taska ja Maria Avdjushko
* Osades: Kristjan Üksküla, Kaspar Velberg, Maiken Schmidt, Hendrik Kalmet, Karl-Andreas Kalmet, Priit Pius, Märt Pius, Hendrik Toompere juunior, Gert Raudsep, Mait Malmsten, Peeter Tammearu, Ain Mäeots, Rain Simmul, Kristjan Sarv, Ivo Uukkivi, Andero Ermel jt
RIINA MÄGI
