6. juulil toimus Pärnumaal Kilingi-Nõmmel festival Schilling. Seitsmendat korda aset leidnud üritus oli traditsiooniliselt ühepäevane. Kaksteist tundi väldanud väikefestivalil astus üles kokku kaksteist kodu- ja välismaist bändi, kuid külaliste jaoks jagus veel mitmeid üllatusi ning kõrvaltegevusi.
Jõgeval ja Kilingi-Nõmmel on mitmeid ühisjooni. Mõlemad on väikesed linnad, suured tõmbekeskused (vastavalt Tartu ja Pärnu) asuvad neist eemal. Külaliste linna meelitamine pole just lihtne ülesanne. Tihti keerleb kohalik “kultuurielu” bussijaama ümber, just seal kohtad inimesi. Kui ma pärast pikka rappumist Kilingi-Nõmmes bussilt maha astun, kohtan enda üllatuseks peagi vana klassiõde Jõgevalt. Kuulen, et teinegi klassiõde on peagi siia jõudmas. Mõtlen, et on vast tore algus sel festivalil, ümberringi kõik puha oma inimesed. Kuigi sõbrannad käivad Jõgevamaal vanematel külas, pole siiski juba aastaid õnnestunud neid kohata. Kuid alternatiivmuusika festival meelitab vanad tuttavad kokku.
Bussijaama kõrval asub oluliselt idüllilisem paik – Kilingi-Nõmme suveaed. Seal kõrgub laululava, mille all festivali esinejaid kuni hommikutundideni kuuleb.
Festival nimetab end küll indie-muusikakeskseks, kuid esinejate kirev rivi pakub mitmeid muusikastiile – on vana tuttavat rokki Metro Luminali esituses, punki Kurjamilt, dreampop’i Pia Frausilt, art rock’i Badass Yukilt ja indie-muusikat Tallinna garaažikvarteti Junk Riot esituses. Välismaistest esinejatest on kohal Just Another Snake Cult Islandilt, Light Asylum USA-st, Camera Saksamaalt, Mokh Valgevenest, Melting Hearts Soomest ning Rootsi bänd The Mary Onettes, kes kõlab kohati väga The Cure’i moodi. Ühel hetkel mõistan, et esitatav repertuaar on juba mõneti tuttav. Nimelt teeb festivali korraldusmeeskond vabal ajal internetis Kohviraadiot, kus mängitakse väga eripalgelist muusikat.
Laval toimuvast näeb otsepilti suurelt ekraanilt, kolm kaamerameest on üksteist välja vahetades pidevalt tööl. Ümberringi on palju lustakaid lapsi, nägusaid nooremaid ja väärikaid vanemaid inimesi. Kes on koha leidnud pikkadel pingiridadel, kes on mõnusalt piknikulina ja -korvi maha pannud. Esimeste bändide esinemise ajal on vahetult esinejate ees olevad lavalauad vallutanud lapsed. Nemad (vale)häbi ei tunne ja julgevad tantsida ning näppu visata ilma peoks hoogu võtmata.
Lapsed võivad küll pisut lustida, aga siis saab lõbu otsa ja on vaja leida uusi tegevusi. Korraldajad olid sellele mõelnud. Koos Tartu Keskkonnahariduse Keskusega korraldati suurejooneline Käbiolümpia. Nagu ikka tähendavad olümpiamängud mitmeid vaimu, muskleid ja osavust nõudvaid tegevusi. Näiteks võis linde, käbisid ja okaspuid tundma õppida, käbigolfi mängida või puupakke veeretada ning hiidragulkast käbisid lennutada. Ja näe, mõned noored sangarid jalutasid ringi uhkete puust medalitega – nad olid käbiorienteerumise edukalt läbinud!
Toitlustuses olid festivali korraldajad loobunud väliüritustel pakutavast rasvasest kraamist. Kohal olid vaid toitlustajad, kes mõne rahvusköögi hõngu vahendasid või lihtsalt maitsvat ja ökoloogilist ampsu pakkusid. Proovisin näiteks jaapani tänavatel müüdavat kyabetsuyakit, mis on sisuliselt kapsapannkook, millele on lisatud mitmeid kastmeid ja kuivatatud tuunikala laaste. Ning mis seal salata, leidsin üles ka koduselt maitsvate koogikeste müügileti Rohelise Maja kohvikust. Igaühele midagi, et festivali nautlemine saaks jätkuda.
Kui üritus on tegijate poolt fanatismi ja armastusega korraldatud, siis on seda külastajana ka tunda. Seda kogen ehitustiimi vabatahtliku Ukuga (28) vesteldes. Ta on festivalil teist aastat ning ei kurda, et on ohverdanud nädalakese oma elust ilusa muusikaelamuse nimel.
Varahommikul bussijaamas oodates söön sealses kohvikus proua Luule küpsetatud pannkooke murakamoosiga. Küsisin, et kas teda pisut ka häirib, et pea 3000 võõrast kord aastas kohalike ellu sekkub. “Ei-ei, pigem vastupidi – see on tore, kui meile külalised tulevad!” vastas proua rõõmsalt.
Milline üritus võiks olla Jõgeva visiitkaardiks? Ilmsel sobiks seda tiitlit kandma nii mõnigi ettevõtmine, aga et sünniks midagi sama erilist, mida on võimalik kogeda Kilingi-Nõmmes Schillingil, oleks vaja heas mõttes boheemide ja intellektuaalide teatud kriitilist massi ning sünergiat.
i
MARGE TASUR
